Fuusiku Maailm

Ühest vestlusest: “Igaühel on endalgi piisavalt äktsionit ja muresid, et kellegi teiste omi mitte lugeda. Ma ei kujuta neid inimesi ettegi, kes lambist mingeid neile võõraste inimeste blogisid loevad. Kui ma blogi teeks, siis paneks küll sinna enamuse tekste, mis puudutaks kõiki aga samas oleks mu enda eluga seotud. Nagu meie filosoofia õpetaja tegi. Tuli klassi ja hakkas rääkima kogemusest, mis tal just oli, aga jõudis nii välja suurte filosoofiliste küsimuste juurde. Nagu näiteks, kas ta koges seda, mida nägi, või aju pettis teda. Kas värv, mida nägi, oli,on ja jääb sama värvi, või igaühe aju tõlgendab seda isemoodi.” Teengi siis proovi blogi pidada ja vaatan, kas see mulle midagi annab. Ei tea veel kui tihti leian inspiratsiooni ja kui palju teen kirjavigu. Emakeele õpetaja vangutaks küll pead kui näeks seda.

Aga lähme siis minu kui isiksuse juurde. Olen sisimas pisisalapunkar. Välimuselt igati korralik, pintsak ja mantel, nii et ei saaks arugi. Aga sees mul põleb väike mässumeelne leek. Kui keegi ütleb, et talle miski ei meeldi, pean mina hakkama torkima, miks talle see ei meeldi ja nii jätan mulje nagu mulle see asi just meeldiks. Alateadlik või siis ka mitte, aga tekib tahtmine mässata mingi korra vastu, mille kehtestab mu vestluskaaslane otsusega, et see asi on halb. Nagu päris punkarid mässavad korra vastu, mille on loonud teised inimesed, kuigi anarhia poleks neilegi hea, tahavad nad seda ikka. Lihtsalt mässumeelsusest.. Poleks korda, ei saaks inimene normaalselt eksisteerida.

Ja siit edasi, et kui ei oleks jälle seda mässumeelsust teise sõnaga ehk revolutsioonilist suhtumist, ei muutuks ega paraneks maailm. Oleksime ikka mingi keskajal või isegi kiviajal, kus üks otsustaks teiste eest, mis on hea, mis on halb, mis lubatud ja mis mitte. Sellest tuleb välja aga minu vaidluse mõte, et kui ma hakkan kellelegi vastu vaidlema, siis tahan ma näha, kas tema negatiivne seisukoht on põhjendatud või mitte. Kas oleks tema mõttemaailmast midagi äkki kasulikku üle võtta või siis tekib võimalus tema enda silmi avada. Näidata väitluse teel, et tema negatiivne suhtumine, kriitika ei ole põhjendatud ja ta võiks kaaluda oma seisukoha muutmist.

Psühholoogid teevad seda kogu aeg. Nad ei aja taga küll su muusikamaitse põhjuseid tavaliselt, aga nad hakkavad iga sinu emotsiooni käitumise ja kõige põhjuseid taga ajama. Ma pole küll käinud psühholoogi juures, aga jääb selline mulje, et kui sul on hirm millegi ees siis nad uurivad, kas sul oli lapsepõlves kokkupuude sellega, mõni halb kogemus. Sama oleks ka minu eesmärk. Punkarid on psühholoogid või vastupidi.

Kui sulle ei meeldi klubimuusika siis tahaks küsida, kas oled tundnud end klubiüritusel halvasti, üksikuna, heidikuna. Või on mingid klubitümmi kuulanud ossid sind äkki narrinud? Mõni ebameeldiv inimene kuulas seda? Kõigil meie valikutel eelistustel on sügavam põhi kui me seda tunnistame. Mõttetuid lugusid leiab igast sanrist ja samas leian ma midagi enda jaoks ka igast sanrist. Punk aga pakub mulle kõige rohkem, sest minus on allasurutud viha ja mässumeelsust, seoses sellega, et olen üritanud olla alati korralik ja mitte vastuolla minna vanemate, ühiskonna maitsega. See on mu enda isikupära lasknud vähe välja paista.

Ma olen täiskasvanud ja ema üritab ikka kontrollida minu tegevust. Eile tuli korraks jutuks tätoveeringud ja kui mainisin et tahaks endale teha siis ema hakkas väga ägedalt vastu vaidlema, et ei tohi, nahahaigused, sada häda, paha siga. Lõpuks ma lihtsalt ütlesin, et ta ei saa minu eest otsustada, ma olen täiskasvanud ja teen mis tahan. Tatood tahan aga teha kahel põhjusel ma arvan; jälle see pisipunk minus ja teine, et tahaks proovida elus igast asju ära. Tunda seda tunnet, kui sind torgitakse ja pannakse värvi naha alla. Minu kui wannabe teadlase huvi on proovida võimalikult palju asju, et need avardaksid mu mõttemaailma. Kui aus olla siis huvitaks isegi see, et mis tunne on kuuli saada, aga see ei ole kuigi mõistlik huvi. Näiteks oli ajalehe artikkel Darwini auhindadest ja seal kirjutas mehest, kes lasi endale jalga põhjusel, et tahtis teada, mis tunne on. Minu meelest polegi väga loll tegu. Aga tüüp sai haiglast välja ja lasi uuesti põhjendusega, et tahtis teada, kas on sama valus. Väga huvitav juhtum ütleks ma. Aga järgi tegema ei hakkaks. Oman siiski piisavalt mõistust, kuigi ka see on vaieldav. Näiteks olen noore ja rumalana, seda nalja proovinud. et hingeldad ja siis vajutatakse unearterid korraks kinni ja tekib teadvuse kadumine, minestus mõnel juhul. Minul läks pilt silme eest mustaks, kuigi silmad olid teiste väitel lahti. Sattusin valgesse ruumi, kus ei olnud ülal,all,vasakul,paremal. Olin tühjuses ja seal oli veel mingeid tegelasi Tagasi tulles ei saanud ma kohe aru, kus ma olen ja, kes need inimesed mu ümber on. Seisin püsti ja vaatasin sõpradele otsa, kes ikka veel uurisid kas mõjub ka juba või mitte. Samas kui ma olin märkamatulr ära käinud ja see ära käimise imelik tunne jäi veel nädalateks kummitama. Ei soovita järgi teha. Igaühele mõjub isemoodi ja välistatud ei ole surm või ajukahjustus, ka sellest kirjutas kunagi ajalehes.

Siinkohal seekord lõpetaks. Loodan, et ei tulnud väga pikk ja igav ning, et keegi satub siia ka kunagi tagasi kui korra käinud.

Nägemiseni.