Energeetikakonverents: “Kas selge plaan või energiarulett?” aprill 27, 2008
Posted by fuusik in Uncategorized.2 comments
26. aprillil 2008 Tallink SPA & Conference Hotellis toimus energeetikakonverents, mis oli pühendatud Tšernobõli katastroofi aastapäevale. Annan siinkohal väikse ülevaate sellest, mida kuulsin, nägin, tundsin ja mõtlesin. Palun mitte võtta antud teksti kui adekvaatset kallutamata lühikokkuvõtet, seda lihtsalt põhjusel, et olen ise kogu aeg pooldanud tuumaenergiat ja lootsin leida, kui reaalainete õppija, konkreetseid fakte ja väiteid, mis paneks mind oma seisukohta muutma, aga pean tunnistama, et seda ei juhtunud. Seetõttu võivad välja toodud väited ja faktid olla tugevalt mõjutatud minu isiklikust arvamusest. Kõike lihtsalt ei suuda kirja panna.
Esimesena sai sõna Marek Strandberg, kes palus mälestada hetkeks Tšernobõliga seotult hukkunud inimesi. Tuumaenergia lobbitöölised on hästi rahastatud ning on teinud väga “head” tööd, nendega võidelda on peaaegu võimatu. Tema järel sai sõna Tšernobõli katastroofi järgsete koristustöödega seotud veteran, kes tõi välja mõned faktid. Neid veterane on kokku 5000, neist 500 juba surnud ja teistel tõsised tervisehädad küljes ning nende huvide eest seisab kahjuks ainult keskerakond ja Tallinna linnavalitsus. Mis on muidugi väga kurb, aga tooksin ära hoopis minu jaoks olulisema tema jutust. Nimelt ei pidavat n.ö. rohelised energiad rahuldama Eesti energiavajadust ning tõenäoliselt on tuumaenergia ainus lahendus. Tšernobõli tuumajaam oli lihtsal läbimõtlemata projekt Näiteks oleks tuumareaktori all olev šaht, kuhu oht kukudata vajadusel, hoidnud ära väga suured kulud nii majandusliku kui inimressursi pealt.
Andres Tarand, Euroopa Parlamendi liige, energeetika-, tööstuse- ja teadusuuringute komisjoni liige, rääkis teemal “Euroopa Liit Eesti energeetikas”. Oma ettekandes tegi te etteheiteid akadeemik A. Raukasele, et too on väitnud nagu oleks aastani 2030 tuumaenergeetika alternatiivitu, ja Äripäevale, kus töötav juhtkond peab olemas mitte just kõige targemate inimestehulk kuna lasid juhtkirjana trükkida pealkirja “Biokütusele ei ehk võidab mõistus” (24.04.08) . Väited küll jõulised, kuid pikalt põhjendama ta neid ei hakanud. Rääkis veel Euroopa Liidu tegevuskavadest ning lõpuks möönis, et suured kipuvad väiksemaid ära unustama ja sinna ei ole midagi parata, Läänemere gaasitrassi suudab ära hoida ainult keskkonna uuring.
Nils-Axel Mörner, Stockholmi Ülikooli geofüüsika ja geodünaamika professor, Rootsi keskkonnaorganisatsioonist Milkas, rääkis teemal “Tuumaenergia häbiväärsusest: kulukad keskkonnariskid ja jäätmeohutuse probleem”. Väga energiline ettekanne avaldamaks seisukohta, et siiani on radioaktiivsete jäätmete säilitamise poliitika täiesti vale olnud. Loodus on ettearvamatu ning väidedavalt vajalikuks 100000 (sajatuhandeks) aastaks ei suudeta tagada pinnase stabiilsust ega ohutut kaugust. Kõik õige, norida võib ainult tõenäoliselt emotsionaalsetel kaalutlustel toodud fakti kallal nagu peaks jäätmeid säilitama 10000 aastat.
Marek Strandberg saab jälle sõna. Juttu tuleb energiajulgeolekust, kokkuhoiu poliitikast, tuuleenergiast ja minu meelest ka üks hea mote: põlevkivi ja biomassi gaasistamisest energia kättesaamise efektiivsemaks muutmiseks. Gaas on ka hea energia säilitusviis. Tuulepark peaks olema seotud Rootsi hüdroenergiaga, et vajadusel tagada süsteemi stabiilsus. Huvitav mõte ka, et miks rajada tuumajaam Eestisse, kus selleks puuduvad alles tehnoloogia ja teadmised, kui teistel riikidel on see palju lihtsam ja nad suudavad tuumaenergiat see tõttu odavamalt pakkuda.
Peale pausi, väikest kehakinnitust, võttis sõna Greenpeace esindaja Soomest, Kaisa Kosonen. Ta rääkis, kuidas kõik antud lubadused seoses ehitusjärgus oleva mitmenda reaktori ehitamisega Soomes on muudetud. Ehitus venib, see on kulukam kui plaaniti ja ehitusloa saamine oli korruptiivsehõnguga. Jäätmed on kohutavad. Jälle arv 100000. Terviseriskid on suured, aga uuringud puuduvad või on lapsekingades.Kui peaks realiseeruma plaan Eestisse tuumajaam ehitada, siis peame arvestama, et 10 aastat on planeerimist, 5 aastat lubadetaotlemist ja vähemalt 7 aastat ehitamist, aja, raha kui ka muude ressurside kulu saab olema kindlasti suurem kui algul lubatud/planeeritud.
Järgmise ettekande suhtes olid mu lootused suured. Kohe kohe pidi mu maailmapilt muutuma. Sõna võttis Andi Hektor, füüsikateadur, Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist. Teema pealkiri “Tuumaenergia valud ja võlud”. Esimese asjana avaldas kaastunnet Tšernobõliga seoses ja lükkas ümber väite nagu tuleks jäätmeid säilitada 100000 aastat. Pärast 2000- 3000 aastat kaotab radioaktiivne uraan oma ohtlikkuse, kuna saavutab loodusliku fooni. Samas ega inimese jaoks vist vahet ei ole kas 100000 või 2000-3000 aastat. Plaanitust hilisema konverentsi alguse ja sellest tingitud ajapuuduse tõttu tegi ta lühidalt, rääkides ainult tuumaenergiavaludest. Unesco andmete põhjal sureb aastas söeenergeetika tööstuses 6100 inimest, Gaasi tõttu 1200, Hüdroenergia tõttu 4000 ja Tuumaenergeetikas 31. Radioaktiivsed jäätmed ühe inimese aastase energiavajaduse katkmisel on peotäie suurused ja põlevkivi jäätmed 700 tonni. Ka mainis ta kuidas 4.nda põlvkonna tuumajaamadest ei saa tuumapommi jaoks toorainet ning neid oleks ohutu müüa ka mitte nii sõbralikkesse riikidesse nagu näiteks Põhja-Korea, kahjuks on need aga alles kavandamisjärgus. Alates 2015 on loota nende turule tulekut. Mis minu meelest oleks sobiv kuna planeerimisele pidi nii kui nii 10 aastat kuluma, et siis poole pealt saame valima hakata, millist tahame. Tuumaenergia valud on väljatoodud, millised on need võlud? See küsimus jääb õhku rippuma, sest ainuke küsimus, mis füüsikule esitatakse on see, kust ta on oma statistika andmed võtnud. Minu plaan talt isiklikult hiljem järgi uurida läheb peale järgmist ettekannet vett vedama, sest ta lahkub.
Valdur Lahtvee, riigikoguliige, rohelise erakonna fraktsiooni esimees rääkis Baltimaade säästvaarengu strateegiast. Paika pandud strateegia ei sisalda mingeid konkreetseid tegevusplaane ega koostöö punkte. Säästevareng puudub ja selles suhtes tuleb midagi ettevõtta. Nõustun, aga ei nõustu tema tabelitega mis näevad ette näiteks praeguse 55 GWh tuuleenergia tootlikuse tõstmist aastaks 2020 6500GWh-ni, mis BAU stsenaariumis on 520 GWh. Ma lihtsalt ei kujuta ette kuidas sellist utoopilist plaani ellu viia. BSES-lihtsad lahendused: tuumaenergiast loobumine, elektritootmise hajutamine, energiasäästumeetmete rakendamine nii tootmisel kui tarbimisel, fossiilkütuste asendamine taastuvkütustega, koostöö teiste elektriturgudega (teiste EL liikmesriikidega) balanseerimaks Balti riikide taastuvallikate potentsiaali maksimaalsest kasutamisest tulenevaid kõikumisi, need on lahendamist vajavad ülesanded kolme Balti riigi Valitsuste poolt, et tagada riikide jätkusuutlik areng ja majanduse konkurents. Miks ka mitte?
Jaan Tepp, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees, ütleb sissejuhatused, et kõikjal küsitakse temalt kas Tuul või Tuum? Aga sellele ta oma ettekandes ei vasta, vaid räägib tuuleenergia arengutendentsidest maailmas. Näen ettekandes Eesti võrdlust Saksa, Jaapani ja teiste kõrgelt arenenud riikidega. Ja fakt on ka, et tuuleenergeetikas liiguvad suured rahad ja küsimus on miks me peletame investoreid Eestist eemale. Miks riik ei maksa piisavalt peale, et tuuleenergiat propageerida, mujal küll tehakse nii. Need paar lisakrooni annaks meile ju ikkagi rohelise energia.
Lõpetuseks saksakeelne ettekanne Erhard Janssenilt, rakendusökoloogia Keskuse juhatuse liikmelt. “ Säästva energia lahendused linnades- Freiburgi näide” Faktid: Freiburg asub n.ö. Lõuna-Saksamaal, majad energiasäästlikult ehitatud, selleks eriload, päikese- ja tuuleenergia kasutamine ja saksa kodanikud suutsid takistada 30 000 inimesega tuumajaamade ehitamist. Ettekande puudus oli minu meelest, et ei olnud ikka ühtegi fakti tuumajaamade vastu, ainult näide, et vajalike looduse- ja kliimatingimuste, pooldavate kodanike ja poliitikaga on võimalik ilma hakkama saada, kusjuures Saksamaal kasutatakse ikkagi tuumaenergiat 30%.
Vaatamata kõigele pani konverents mõtlema, kas tõesti pole tuumaenergiale alternatiive. Kas rohelised võitlevad põhinedes ainult emotsionaalsetele põhjustele?Kui efektiivsed on ikkagi tuule ja päikeseenergia kasutamise võimalused? Ma ei tahaks näha kogu Eestit katvat tuuleparki, kuidas ilma selle ja tuumaenergiata hakkama saada, nii et säiliks ka iseseisvus?
Säästev areng peab saama prioriteediks.
Unevajadus/unevastasus aprill 23, 2008
Posted by fuusik in Mina ja Maailm.Tags: guaraanaekstrakt, kofeiin, uni
add a comment
Sai täna oma arsenaali täiendatud ja olen nüüd paremini kui kunagi varem valmis astuma hommikustes loengutes võitlusse unega. Silmatilgad kipitavatele ja kinni vajuvatele silmadele ning mingid kofeiini ja guaraanaekstrakti sisaldavad tabletkad, mis lisaks sisaldavad ka ajutegevuseks head glükoosi, magneesiumi ja vitamiin E-d. Kohvi kaasa vedamine on aga kahjuks siiani jäänud ainult heaks ideeks. Kui meeles pean, siis tassin kunagi ühikasse ka termose, et see nii ei jääks.
Ma tean, et und on vaja päeval õpitu ja kogetu talletamiseks. Et aju saaks rahulikult luua seoseid teadmiste saareskeste vahele. Ja ka keha tahab puhata. Aga ma ikkagi ei usu, et keha ja aju ei saa töökorda näiteks 5-6 tunniga. Ma lihtsalt keeldun magamast 8 tundi päevas, sest tundub, et see on tohutu raiskamine. Mida kõike ma ei jõuaks paari lisa tunniga päevas ära teha. Muidugi sama efekti saab, kui ma õpiks oma aega paremini planeerima. Samas tundub, et mul on enamus päevi küll hommikust õhtuni plaanijärgset tegevust täis ja ühtegi neist ei saa ära jätta ilma, et miskit olulist tegemata jääks. Tudengite kevadpäevadest osa võtmine on ka oluline tegevus. Värsket õhku peab ka väljas hingamas käima. Igatahes on mul viimasel ajal neid lisa tunde vaja meilide lugemiseks ja varemalt sai neid ka blogimiseks kasutatud.
Maailmas on ju inimesi, kes saavad hakkama ka 4-5 unetunniga, miks ei võiks mina olla üks neist. Miks on hommikuti nii raske ärgata? Isegi kui piisavalt magada (8 ja enamgi tundi) on ikkagi voodist nii raske välja ronida, sellest soojast meeldivast kaisutusest. Kas võib väita, et olen unest sõltuvuses? Milline narkar pole pahur kui talt süstal käest ära kisutakse? No ma ei ole pahur, aga ikkagi ei tahaks mitte kuidagi varavalges asemelt tõusta. Praegu nagu ei tunnegi, et see nii väga raske on, aga kui hommikul äratus kõlab, siis ei ole maailmas midagi muud, mida tahaks rohkem teha, peale magamise. Praegu on tegelikult veel hea elu, sest ma ei pea 5 päeva nädalas varakult ärkama nagu tööinimesed. Ma ei kujuta ette, kuidas saan ma hakkama kui peaksin seda tegema. Töötajatel pole küll kodused ülesandeid, mida nad peavad järgmisel päeval esitama ja nad teoreetiliselt saavad normaalsel ajal magama minna, aga mulle meeldib mu ööelu.
Öösiti tundub aju olevat teisel käigul kui päeval. Ülesanded, mille taga päeval võib tundide kaupa istuda, tunduvad peale keskööd palju kiiremini lahenevat. Blogipostitusedki on sattunud enamus öisele ajale kuna siis jutt lippab paremini, päeval saab veel ainult kirjavigade parandusi tehtud, sest silmade väsimusest tingituna kipub neid ikka tulema. Ka riime sean ma enamasti õhtuti voodis, aga seda ja postitusi saab tegelikult seletada ka sellega, et päeval ei kipu olema aega, et istuks mitmeks tunniks maha ja mõtleks loomingulisele tegevusele. Parim aeg pidutsemiseks on ka öösel. Ma lihtsalt ärkan ellu öösiti. Võiks arvata, et aju töötab kiiremini kuna loodab nii rutem puhkama saada, aga ta peaks ammu olema õppinud, et kui mul mõtteid tuleb, ei ma siis magama lähe. Samas peaks mullegi ammu juba selge olema, et ei tasu jätta asju viimasele minutile, kuigi nagu ma ütlesin n.ö, pingeseisundis tulevad ideed kuidagi kergemini. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Küsimus jääb, kas tasub heade mõtete nimel oma keha kurnata?
Sellele aga otsime vastust teine kord.
Head ööd.
Verine lahing! aprill 9, 2008
Posted by fuusik in Mina ja Maailm.add a comment
Esimesed loengud oli õudusunenägu. Näed und ja ei suuda sellest ärgata. Su silmad pole sinu kontrolli all. Tahvlil on igav valemite rägastik, kust ka kõige suurema tähelepanu ja pingutuse korral oleks raskusi end läbi närida. Õppejõu hääl on monotoonne, vaikne sumin, mis ainult hellitab unenägusid võimutsema. Ise olen süüdi, et ronisin esimesse pinki ja alustasin võitlust, milles ette näha oli kaotust. Tagapool poleks olnud ehk patt kui oleks silma korraks kinni last. Aga õppejõu nina all ikka ei magaks ju. Kuigi see vaatepilt pole üldse harv, kui tudeng puhkab loengus. Huvitav, mida arvab sellest professor. Ükski neist kunagi välja ei tee, kui keegi kuskil magama jääb. Keskkoolis oli huvitav, teine kord ikka kästi püsti tõusta ja see aitas. Võiks ju aru saada, et ega tudeng ei taha magada. Ta tahab targaks saada, aga keha on raske kontrollida.
Kasutasin igasuguseid relvi võitluses unega. Käisin vetsus külma vett näkku loopimas, korraks väljas külmas õhus oma kopse tuulutamas, toppisin suhu kommi, mille närimine annaks tegevust, nii meeltele kui lihastele. Aga ikka oli raskusi silmade lahti hoidmisega. Tegin, mis ma tegin, aga uni võimutses edasi. Viimases vaatuses võtsin kasutusele ekstreemsed vahendid, 3in1 kohvi ja tassi kuuma vett. Lasin käiku oma viimase abinõu. Mis te arvate, kas sellest oli kasu? Loomulikult mitte, sest 3in1 kohvi pole kohvi vaid janukustutaja ja nii ma viimase loengugi poolkooma seisundis üle elasin.
Sellised päevad pole üldse harvad, samuti pole nad kellelegi võõrad. Seepärast täna mõtlesime kursakaaslasega, et peab koolis kohvi kaasas kandma. Igapäev üks kursakaaslastest võiks kaasa võtta termosega õiget kohvi ja siis jagada seda nagu esmaabi, kui keegi on kannatada saanud ja ohvriks langenud sel kurikavalal vaenlasel, unel.
Muideks mina ikkagi võitsin. Konspekti ei tekkinud ühtegi auku ja puudujad, nagu ka minu mõistus, saavad oma teadmisi täiendada sealt ning aimu sellest, mis loengus räägiti. Eks enne kontrolltööd loen, mis mu käsi kunagi kirjutand.
Busy, busy, busy! aprill 8, 2008
Posted by fuusik in Mina ja Maailm.1 comment so far
Viimasel ajal on nii palju tegemist, et kogu aeg on tunne, et midagi jääb tegemata. Ja see midagi on korraks maha istumine, elu üle järele mõtlemine. Mõtlemine sellele, milleks ma kõike seda teen.
Jooksen ühest kohast teise ja paigal ei püsi. Vähemalt selline tunne jääb, kuna ootan minekuga alati viimase minutini ja siis jooksen nii et keel vestil. Aga samas ei saa öelda, et ma ootan, sest alati leidub tegevust ja isegi kui ei ole midagi otseselt vaja teha, siis ma jalutan toas ringi ja vaatan kõike üle umbes pilguga, et kas tõesti ei ole midagi vaja teha. Niimoodi “oodates” jätangi endale liiga vähe aega ja pean kiirustama. Vanasõna ütleb, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. Mina aerutan elueest, kas see tähendab, et ma kuhugi ei jõua. Ma ei ütleks. Olen jõudnud igale poole ja hoopis selles on probleem. Kõikjal, kuhu ma lähen, on inimestel ootused minu suhtes. Ega ma ilma huvita sinna roninud poleks. Tahaks, et maja saaks valmis, lähen appi. Tahan, et ülikool oleks parem, võtan sõna. Tahan end arendada ja tegelda teadusega, panen end kirja. Tahan otsustes rohkem vabadust, selleks vajan raha ja otsin tööd. Jooksen erinevate kohtade vahel ja tegelikult ei muuda erilist midagi mitte kuskil. Aga murelikuks teeb, et kui ma midagi muutnud pole veel, siis millal jõuan seda teha, kui hakkan juba väsima. Väsima sellest siibredamisest, millel ei paista olevat tulemust.
Kahjuks on mu võimed piiratud. Tegelikult selle väitega ma ei nõustu. Võimed ei ole piiratud, ressursid on. Kust võtta aega, raha, energiat, et täide viia kõik valitud eesmärgid. Tahaks olla footon või õigemine liikuda valguse kiirusele lähedase kiirusega. Siis aeg praktiliselt seisab ja sellest ei oleks puudu. Aeg=raha. Kaks muret lahendatud. Footon=energia. Ka kolmas poleks probleem. Miks küll ometi ei saa ma liikuda valguse kiirusel? Äkki peaks kaalust alla võtma nii 10^-31 kg-ni, aga ka siis poleks liikumine tagatud, vaid selleks oleks vaja kiirendeid ja väga võimsaid. Inimene tahab ikka seda, mida ta ei saa.
Ma tahaks kõik enda lähikondsed õnnelikumaks teha, aga see pole kuidagi võimalik päris mitmel erineval põhjusel: ressursid, teadmatus ja siiski nagu eelmisest lõigust välja tuli ka võimete piiratus. Suur tükk ajab suu lõhki. Selle jooksmisega olengi end võib olla lõhki ajanud. Ma ei tunne end enam ära. Kogu aeg ütleb miski mu peas, et midagi on vaja teha. Kunagi olin ma rahulik, tagasihoidlik, pisut endasse tõmbunud ja muretsesin kiirustavate inimeste pärast, et nad võivad “kukkuda” niimoodi joostes, aga nüüd ei saa ise pidama.
Peaks otsima tasakaalu entroopia ja enda vahel. Nii kui liigun aeglasemalt, teen vähem, kasvab entroopia mu ümber. Näiteks toa sassi mineku näol. Siiani olen olnud tugevalt selle vastu. Isegi voodi teen igal hommikul üles nagu sõjaväes, samas kui toanaaber jätab kõik nii nagu see sealt välja ronides on. Olen uhke oma korralikkuse üle, aga tema tundub veel rohkem endaga rahul olevat. Peaksin ka proovima minna laskmise energiat. Aga kord on mul juba loomuses ja selle vastu nii lihtsalt ei saa. Täielik korralagedus tekitab ka rahutust, seepärast oleks vaja tasakaalu.
Vajan visiooni, tegevusplaani ja motivatsiooni. See postitus oli selleks, et korraks järele mõelda, kuhu on kadunud mu energia, aga samas kaotasin ma sellega väärtuslikku uneaega, mis oleks mulle andnud seda. Tundub, et selle valikuga, panin ka natuke mööda, sest ei suutnud midagi erilist selgemaks mõelda. Igatahes igal asjal on oma aeg ja koht, ning nendega eksimisel võivad halvad tagajärjed olla. Eks hommikul näeb.
PS! Silla alt: Peatage Maakera, ma tahan maha.
Päike aprill 3, 2008
Posted by fuusik in Udujutt.Tags: päike
add a comment
Puudel lehed küljes sellisel aastaajal Eestis. Mida sina siis teeksid? Polnud talve, ei saanud jääda unne. Polnud sooja tekki, millega end katta, et saaks välja puhata.Nii nad siis otsustasid kokku tulla ja seekord magama mitte minna, vaid hoopis pidu panna. Välja otsiti oma parimad ehted. Neid poleeriti ja läikima löödi. Vana tolm neilt maha pühiti ning siis nad kaela riputati, pähe pandi ja vööle seati. Need edevad lehtpuud tagasi end hoida ei suutnud. Igaüks neist parem välja pidi nägema naabreist. Päikest oli oodata külla, oli luband teine jälle tulla. Joosti ja lärmati, päikese tulekuks valmistuti. “Päike hele ja soe varsti meie kaissu poeb!” oli kõigi lootus suur, aga kellelegi pähe ei tulnud, et Päikese kroon on kuum. Võib halba neile nii teha ju. Aga puud sellest ei hoolinud ja ka Päike tundus olevat ükskõikne. Ta väsinud oli pikast päevast ja ei tahtnud mõelda enam jalavaevast. Jalad ei kandnud enam hästi, kui ta ainult püsiks nii kaua püsti, et voodi valmis saaks varsti. Puudel pea laiali oli otsas, keegi ei suutnud kainelt mõelda. Oleks keegi neist vaid korrakski mõelnud järgi hästi, mis eelmine kord juhtus, kui Päike vajas puhkust. Aga polnud enam kedagi, kes oleks saanud rääkida lugusi, mis juhtus toona, kui Kuu tahtis sõba silmale saada. Kuu see käis enne Päikest, lahkus juba varavalges. Erilisi etteheiteid puudel talle polnud, aga kui tuli külaline, see suur ja väga soe, siis pärast teda nagu polekski enam midagi olnud. Temast järele jäi, väike lohuke maas, kus inimene käib seda meenutamas. Aga puudel pole mälu. Nemad jälle edevad ja rõõmsad, et kohe kohe keegi nende kaisus põõnab. Sest pole midagi, et neist paljud enam ei ärkagi, ega nemad seda õieti ei mäletagi. Ainult mõnel, kes pole päris põlend, jääb Päikesest mälestus, mis iial ei kustu nagu ka Päike ei kustu, vaid ikka vahest läbi astub.
Taevavõlvile kerkib tulipunane päike. Alles see oli kui nägin ta loojus, nii väsind ja väike. Vajus rahulikku sängi pilvepiiri kaisust, kus oli päev läbi ringi sõitnud, vahepeal ka niisama jalutanud, pilved korraks üksi jätnud. Pani pea padjale, mis tehtud oli just temale. Tean, et raske uskuda, aga oli tõesti see nii ja nüüd on ta jälle siin. Ei saanud magada, kui puud panid valust karjuma. Ei suutnud Päikese kuumust taluda, läksid üksteise järel kergelt põlema. Pole päikese koht, kui tema läheduses tekib oht, et hävib kõik muu ja otsa lõppeb elu. Peab vastu pidama ja elusast loodusest piisavalt kaugele hoiduma kui ei taha üksindust tunda.
Jõudu ja jaksu talle ja palju palju õnne 5 miljardima aastapäeva puhul, need järgmised 5 miljardit aastat sama toredad olgu.
