Fuusiku Maailm

Puudel lehed küljes sellisel aastaajal Eestis. Mida sina siis teeksid? Polnud talve, ei saanud jääda unne. Polnud sooja tekki, millega end katta, et saaks välja puhata.Nii nad siis otsustasid kokku tulla ja seekord magama mitte minna, vaid hoopis pidu panna. Välja otsiti oma parimad ehted. Neid poleeriti ja läikima löödi. Vana tolm neilt maha pühiti ning siis nad kaela riputati, pähe pandi ja vööle seati. Need edevad lehtpuud tagasi end hoida ei suutnud. Igaüks neist parem välja pidi nägema naabreist. Päikest oli oodata külla, oli luband teine jälle tulla. Joosti ja lärmati, päikese tulekuks valmistuti. “Päike hele ja soe varsti meie kaissu poeb!” oli kõigi lootus suur, aga kellelegi pähe ei tulnud, et Päikese kroon on kuum. Võib halba neile nii teha ju. Aga puud sellest ei hoolinud ja ka Päike tundus olevat ükskõikne. Ta väsinud oli pikast päevast ja ei tahtnud mõelda enam jalavaevast. Jalad ei kandnud enam hästi, kui ta ainult püsiks nii kaua püsti, et voodi valmis saaks varsti. Puudel pea laiali oli otsas, keegi ei suutnud kainelt mõelda. Oleks keegi neist vaid korrakski mõelnud järgi hästi, mis eelmine kord juhtus, kui Päike vajas puhkust. Aga polnud enam kedagi, kes oleks saanud rääkida lugusi, mis juhtus toona, kui Kuu tahtis sõba silmale saada. Kuu see käis enne Päikest, lahkus juba varavalges. Erilisi etteheiteid puudel talle polnud, aga kui tuli külaline, see suur ja väga soe, siis pärast teda nagu polekski enam midagi olnud. Temast järele jäi, väike lohuke maas, kus inimene käib seda meenutamas. Aga puudel pole mälu. Nemad jälle edevad ja rõõmsad, et kohe kohe keegi nende kaisus põõnab. Sest pole midagi, et neist paljud enam ei ärkagi, ega nemad seda õieti ei mäletagi. Ainult mõnel, kes pole päris põlend, jääb Päikesest mälestus, mis iial ei kustu nagu ka Päike ei kustu, vaid ikka vahest läbi astub.

Taevavõlvile kerkib tulipunane päike. Alles see oli kui nägin ta loojus, nii väsind ja väike. Vajus rahulikku sängi pilvepiiri kaisust, kus oli päev läbi ringi sõitnud, vahepeal ka niisama jalutanud, pilved korraks üksi jätnud. Pani pea padjale, mis tehtud oli just temale. Tean, et raske uskuda, aga oli tõesti see nii ja nüüd on ta jälle siin. Ei saanud magada, kui puud panid valust karjuma. Ei suutnud Päikese kuumust taluda, läksid üksteise järel kergelt põlema. Pole päikese koht, kui tema läheduses tekib oht, et hävib kõik muu ja otsa lõppeb elu. Peab vastu pidama ja elusast loodusest piisavalt kaugele hoiduma kui ei taha üksindust tunda.

Jõudu ja jaksu talle ja palju palju õnne 5 miljardima aastapäeva puhul, need järgmised 5 miljardit aastat sama toredad olgu.