Fuusiku Maailm

Viimasel ajal on nii palju tegemist, et kogu aeg on tunne, et midagi jääb tegemata. Ja see midagi on korraks maha istumine, elu üle järele mõtlemine. Mõtlemine sellele, milleks ma kõike seda teen.

Jooksen ühest kohast teise ja paigal ei püsi. Vähemalt selline tunne jääb, kuna ootan minekuga alati viimase minutini ja siis jooksen nii et keel vestil. Aga samas ei saa öelda, et ma ootan, sest alati leidub tegevust ja isegi kui ei ole midagi otseselt vaja teha, siis ma jalutan toas ringi ja vaatan kõike üle umbes pilguga, et kas tõesti ei ole midagi vaja teha. Niimoodi “oodates” jätangi endale liiga vähe aega ja pean kiirustama. Vanasõna ütleb, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. Mina aerutan elueest, kas see tähendab, et ma kuhugi ei jõua. Ma ei ütleks. Olen jõudnud igale poole ja hoopis selles on probleem. Kõikjal, kuhu ma lähen, on inimestel ootused minu suhtes. Ega ma ilma huvita sinna roninud poleks. Tahaks, et maja saaks valmis, lähen appi. Tahan, et ülikool oleks parem, võtan sõna. Tahan end arendada ja tegelda teadusega, panen end kirja. Tahan otsustes rohkem vabadust, selleks vajan raha ja otsin tööd. Jooksen erinevate kohtade vahel ja tegelikult ei muuda erilist midagi mitte kuskil. Aga murelikuks teeb, et kui ma midagi muutnud pole veel, siis millal jõuan seda teha, kui hakkan juba väsima. Väsima sellest siibredamisest, millel ei paista olevat tulemust.

Kahjuks on mu võimed piiratud. Tegelikult selle väitega ma ei nõustu. Võimed ei ole piiratud, ressursid on. Kust võtta aega, raha, energiat, et täide viia kõik valitud eesmärgid. Tahaks olla footon või õigemine liikuda valguse kiirusele lähedase kiirusega. Siis aeg praktiliselt seisab ja sellest ei oleks puudu. Aeg=raha. Kaks muret lahendatud. Footon=energia. Ka kolmas poleks probleem. Miks küll ometi ei saa ma liikuda valguse kiirusel? Äkki peaks kaalust alla võtma nii 10^-31 kg-ni, aga ka siis poleks liikumine tagatud, vaid selleks oleks vaja kiirendeid ja väga võimsaid. Inimene tahab ikka seda, mida ta ei saa.

Ma tahaks kõik enda lähikondsed õnnelikumaks teha, aga see pole kuidagi võimalik päris mitmel erineval põhjusel: ressursid, teadmatus ja siiski nagu eelmisest lõigust välja tuli ka võimete piiratus. Suur tükk ajab suu lõhki. Selle jooksmisega olengi end võib olla lõhki ajanud. Ma ei tunne end enam ära. Kogu aeg ütleb miski mu peas, et midagi on vaja teha. Kunagi olin ma rahulik, tagasihoidlik, pisut endasse tõmbunud ja muretsesin kiirustavate inimeste pärast, et nad võivad “kukkuda” niimoodi joostes, aga nüüd ei saa ise pidama.

Peaks otsima tasakaalu entroopia ja enda vahel. Nii kui liigun aeglasemalt, teen vähem, kasvab entroopia mu ümber. Näiteks toa sassi mineku näol. Siiani olen olnud tugevalt selle vastu. Isegi voodi teen igal hommikul üles nagu sõjaväes, samas kui toanaaber jätab kõik nii nagu see sealt välja ronides on. Olen uhke oma korralikkuse üle, aga tema tundub veel rohkem endaga rahul olevat. Peaksin ka proovima minna laskmise energiat. Aga kord on mul juba loomuses ja selle vastu nii lihtsalt ei saa. Täielik korralagedus tekitab ka rahutust, seepärast oleks vaja tasakaalu.

Vajan visiooni, tegevusplaani ja motivatsiooni. See postitus oli selleks, et korraks järele mõelda, kuhu on kadunud mu energia, aga samas kaotasin ma sellega väärtuslikku uneaega, mis oleks mulle andnud seda. Tundub, et selle valikuga, panin ka natuke mööda, sest ei suutnud midagi erilist selgemaks mõelda. Igatahes igal asjal on oma aeg ja koht, ning nendega eksimisel võivad halvad tagajärjed olla. Eks hommikul näeb.

PS! Silla alt: Peatage Maakera, ma tahan maha.