Fuusiku Maailm

Esimesed loengud oli õudusunenägu. Näed und ja ei suuda sellest ärgata. Su silmad pole sinu kontrolli all. Tahvlil on igav valemite rägastik, kust ka kõige suurema tähelepanu ja pingutuse korral oleks raskusi end läbi närida. Õppejõu hääl on monotoonne, vaikne sumin, mis ainult hellitab unenägusid võimutsema. Ise olen süüdi, et ronisin esimesse pinki ja alustasin võitlust, milles ette näha oli kaotust. Tagapool poleks olnud ehk patt kui oleks silma korraks kinni last. Aga õppejõu nina all ikka ei magaks ju. Kuigi see vaatepilt pole üldse harv, kui tudeng puhkab loengus. Huvitav, mida arvab sellest professor. Ükski neist kunagi välja ei tee, kui keegi kuskil magama jääb. Keskkoolis oli huvitav, teine kord ikka kästi püsti tõusta ja see aitas. Võiks ju aru saada, et ega tudeng ei taha magada. Ta tahab targaks saada, aga keha on raske kontrollida.

Kasutasin igasuguseid relvi võitluses unega. Käisin vetsus külma vett näkku loopimas, korraks väljas külmas õhus oma kopse tuulutamas, toppisin suhu kommi, mille närimine annaks tegevust, nii meeltele kui lihastele. Aga ikka oli raskusi silmade lahti hoidmisega. Tegin, mis ma tegin, aga uni võimutses edasi. Viimases vaatuses võtsin kasutusele ekstreemsed vahendid, 3in1 kohvi ja tassi kuuma vett. Lasin käiku oma viimase abinõu. Mis te arvate, kas sellest oli kasu? Loomulikult mitte, sest 3in1 kohvi pole kohvi vaid janukustutaja ja nii ma viimase loengugi poolkooma seisundis üle elasin.

Sellised päevad pole üldse harvad, samuti pole nad kellelegi võõrad. Seepärast täna mõtlesime kursakaaslasega, et peab koolis kohvi kaasas kandma. Igapäev üks kursakaaslastest võiks kaasa võtta termosega õiget kohvi ja siis jagada seda nagu esmaabi, kui keegi on kannatada saanud ja ohvriks langenud sel kurikavalal vaenlasel, unel.

Muideks mina ikkagi võitsin. Konspekti ei tekkinud ühtegi auku ja puudujad, nagu ka minu mõistus, saavad oma teadmisi täiendada sealt ning aimu sellest, mis loengus räägiti. Eks enne kontrolltööd loen, mis mu käsi kunagi kirjutand.