Fuusiku Maailm

Sai täna oma arsenaali täiendatud ja olen nüüd paremini kui kunagi varem valmis astuma hommikustes loengutes võitlusse unega. Silmatilgad kipitavatele ja kinni vajuvatele silmadele ning mingid kofeiini ja guaraanaekstrakti sisaldavad tabletkad, mis lisaks sisaldavad ka ajutegevuseks head glükoosi, magneesiumi ja vitamiin E-d. Kohvi kaasa vedamine on aga kahjuks siiani jäänud ainult heaks ideeks. Kui meeles pean, siis tassin kunagi ühikasse ka termose, et see nii ei jääks.

Ma tean, et und on vaja päeval õpitu ja kogetu talletamiseks. Et aju saaks rahulikult luua seoseid teadmiste saareskeste vahele. Ja ka keha tahab puhata. Aga ma ikkagi ei usu, et keha ja aju ei saa töökorda näiteks 5-6 tunniga. Ma lihtsalt keeldun magamast 8 tundi päevas, sest tundub, et see on tohutu raiskamine. Mida kõike ma ei jõuaks paari lisa tunniga päevas ära teha. Muidugi sama efekti saab, kui ma õpiks oma aega paremini planeerima. Samas tundub, et mul on enamus päevi küll hommikust õhtuni plaanijärgset tegevust täis ja ühtegi neist ei saa ära jätta ilma, et miskit olulist tegemata jääks. Tudengite kevadpäevadest osa võtmine on ka oluline tegevus. Värsket õhku peab ka väljas hingamas käima. Igatahes on mul viimasel ajal neid lisa tunde vaja meilide lugemiseks ja varemalt sai neid ka blogimiseks kasutatud.

Maailmas on ju inimesi, kes saavad hakkama ka 4-5 unetunniga, miks ei võiks mina olla üks neist. Miks on hommikuti nii raske ärgata? Isegi kui piisavalt magada (8 ja enamgi tundi) on ikkagi voodist nii raske välja ronida, sellest soojast meeldivast kaisutusest. Kas võib väita, et olen unest sõltuvuses? Milline narkar pole pahur kui talt süstal käest ära kisutakse? No ma ei ole pahur, aga ikkagi ei tahaks mitte kuidagi varavalges asemelt tõusta. Praegu nagu ei tunnegi, et see nii väga raske on, aga kui hommikul äratus kõlab, siis ei ole maailmas midagi muud, mida tahaks rohkem teha, peale magamise. Praegu on tegelikult veel hea elu, sest ma ei pea 5 päeva nädalas varakult ärkama nagu tööinimesed. Ma ei kujuta ette, kuidas saan ma hakkama kui peaksin seda tegema. Töötajatel pole küll kodused ülesandeid, mida nad peavad järgmisel päeval esitama ja nad teoreetiliselt saavad normaalsel ajal magama minna, aga mulle meeldib mu ööelu.

Öösiti tundub aju olevat teisel käigul kui päeval. Ülesanded, mille taga päeval võib tundide kaupa istuda, tunduvad peale keskööd palju kiiremini lahenevat. Blogipostitusedki on sattunud enamus öisele ajale kuna siis jutt lippab paremini, päeval saab veel ainult kirjavigade parandusi tehtud, sest silmade väsimusest tingituna kipub neid ikka tulema. Ka riime sean ma enamasti õhtuti voodis, aga seda ja postitusi saab tegelikult seletada ka sellega, et päeval ei kipu olema aega, et istuks mitmeks tunniks maha ja mõtleks loomingulisele tegevusele. Parim aeg pidutsemiseks on ka öösel. Ma lihtsalt ärkan ellu öösiti. Võiks arvata, et aju töötab kiiremini kuna loodab nii rutem puhkama saada, aga ta peaks ammu olema õppinud, et kui mul mõtteid tuleb, ei ma siis magama lähe. Samas peaks mullegi ammu juba selge olema, et ei tasu jätta asju viimasele minutile, kuigi nagu ma ütlesin n.ö, pingeseisundis tulevad ideed kuidagi kergemini. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Küsimus jääb, kas tasub heade mõtete nimel oma keha kurnata?

Sellele aga otsime vastust teine kord.

Head ööd.