Fuusiku Maailm

26. aprillil 2008 Tallink SPA & Conference Hotellis toimus energeetikakonverents, mis oli pühendatud Tšernobõli katastroofi aastapäevale. Annan siinkohal väikse ülevaate sellest, mida kuulsin, nägin, tundsin ja mõtlesin. Palun mitte võtta antud teksti kui adekvaatset kallutamata lühikokkuvõtet, seda lihtsalt põhjusel, et olen ise kogu aeg pooldanud tuumaenergiat ja lootsin leida, kui reaalainete õppija, konkreetseid fakte ja väiteid, mis paneks mind oma seisukohta muutma, aga pean tunnistama, et seda ei juhtunud. Seetõttu võivad välja toodud väited ja faktid olla tugevalt mõjutatud minu isiklikust arvamusest. Kõike lihtsalt ei suuda kirja panna.

Esimesena sai sõna Marek Strandberg, kes palus mälestada hetkeks Tšernobõliga seotult hukkunud inimesi. Tuumaenergia lobbitöölised on hästi rahastatud ning on teinud väga “head” tööd, nendega võidelda on peaaegu võimatu. Tema järel sai sõna Tšernobõli katastroofi järgsete koristustöödega seotud veteran, kes tõi välja mõned faktid. Neid veterane on kokku 5000, neist 500 juba surnud ja teistel tõsised tervisehädad küljes ning nende huvide eest seisab kahjuks ainult keskerakond ja Tallinna linnavalitsus. Mis on muidugi väga kurb, aga tooksin ära hoopis minu jaoks olulisema tema jutust. Nimelt ei pidavat n.ö. rohelised energiad rahuldama Eesti energiavajadust ning tõenäoliselt on tuumaenergia ainus lahendus. Tšernobõli tuumajaam oli lihtsal läbimõtlemata projekt Näiteks oleks tuumareaktori all olev šaht, kuhu oht kukudata vajadusel, hoidnud ära väga suured kulud nii majandusliku kui inimressursi pealt.

Andres Tarand, Euroopa Parlamendi liige, energeetika-, tööstuse- ja teadusuuringute komisjoni liige, rääkis teemal “Euroopa Liit Eesti energeetikas”. Oma ettekandes tegi te etteheiteid akadeemik A. Raukasele, et too on väitnud nagu oleks aastani 2030 tuumaenergeetika alternatiivitu, ja Äripäevale, kus töötav juhtkond peab olemas mitte just kõige targemate inimestehulk kuna lasid juhtkirjana trükkida pealkirja “Biokütusele ei ehk võidab mõistus” (24.04.08) . Väited küll jõulised, kuid pikalt põhjendama ta neid ei hakanud. Rääkis veel Euroopa Liidu tegevuskavadest ning lõpuks möönis, et suured kipuvad väiksemaid ära unustama ja sinna ei ole midagi parata, Läänemere gaasitrassi suudab ära hoida ainult keskkonna uuring.

Nils-Axel Mörner, Stockholmi Ülikooli geofüüsika ja geodünaamika professor, Rootsi keskkonnaorganisatsioonist Milkas, rääkis teemal “Tuumaenergia häbiväärsusest: kulukad keskkonnariskid ja jäätmeohutuse probleem”. Väga energiline ettekanne avaldamaks seisukohta, et siiani on radioaktiivsete jäätmete säilitamise poliitika täiesti vale olnud. Loodus on ettearvamatu ning väidedavalt vajalikuks 100000 (sajatuhandeks) aastaks ei suudeta tagada pinnase stabiilsust ega ohutut kaugust. Kõik õige, norida võib ainult tõenäoliselt emotsionaalsetel kaalutlustel toodud fakti kallal nagu peaks jäätmeid säilitama 10000 aastat.

Marek Strandberg saab jälle sõna. Juttu tuleb energiajulgeolekust, kokkuhoiu poliitikast, tuuleenergiast ja minu meelest ka üks hea mote: põlevkivi ja biomassi gaasistamisest energia kättesaamise efektiivsemaks muutmiseks. Gaas on ka hea energia säilitusviis. Tuulepark peaks olema seotud Rootsi hüdroenergiaga, et vajadusel tagada süsteemi stabiilsus. Huvitav mõte ka, et miks rajada tuumajaam Eestisse, kus selleks puuduvad alles tehnoloogia ja teadmised, kui teistel riikidel on see palju lihtsam ja nad suudavad tuumaenergiat see tõttu odavamalt pakkuda.

Peale pausi, väikest kehakinnitust, võttis sõna Greenpeace esindaja Soomest, Kaisa Kosonen. Ta rääkis, kuidas kõik antud lubadused seoses ehitusjärgus oleva mitmenda reaktori ehitamisega Soomes on muudetud. Ehitus venib, see on kulukam kui plaaniti ja ehitusloa saamine oli korruptiivsehõnguga. Jäätmed on kohutavad. Jälle arv 100000. Terviseriskid on suured, aga uuringud puuduvad või on lapsekingades.Kui peaks realiseeruma plaan Eestisse tuumajaam ehitada, siis peame arvestama, et 10 aastat on planeerimist, 5 aastat lubadetaotlemist ja vähemalt 7 aastat ehitamist, aja, raha kui ka muude ressurside kulu saab olema kindlasti suurem kui algul lubatud/planeeritud.

Järgmise ettekande suhtes olid mu lootused suured. Kohe kohe pidi mu maailmapilt muutuma. Sõna võttis Andi Hektor, füüsikateadur, Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist. Teema pealkiri “Tuumaenergia valud ja võlud”. Esimese asjana avaldas kaastunnet Tšernobõliga seoses ja lükkas ümber väite nagu tuleks jäätmeid säilitada 100000 aastat. Pärast 2000- 3000 aastat kaotab radioaktiivne uraan oma ohtlikkuse, kuna saavutab loodusliku fooni. Samas ega inimese jaoks vist vahet ei ole kas 100000 või 2000-3000 aastat. Plaanitust hilisema konverentsi alguse ja sellest tingitud ajapuuduse tõttu tegi ta lühidalt, rääkides ainult tuumaenergiavaludest. Unesco andmete põhjal sureb aastas söeenergeetika tööstuses 6100 inimest, Gaasi tõttu 1200, Hüdroenergia tõttu 4000 ja Tuumaenergeetikas 31. Radioaktiivsed jäätmed ühe inimese aastase energiavajaduse katkmisel on peotäie suurused ja põlevkivi jäätmed 700 tonni. Ka mainis ta kuidas 4.nda põlvkonna tuumajaamadest ei saa tuumapommi jaoks toorainet ning neid oleks ohutu müüa ka mitte nii sõbralikkesse riikidesse nagu näiteks Põhja-Korea, kahjuks on need aga alles kavandamisjärgus. Alates 2015 on loota nende turule tulekut. Mis minu meelest oleks sobiv kuna planeerimisele pidi nii kui nii 10 aastat kuluma, et siis poole pealt saame valima hakata, millist tahame. Tuumaenergia valud on väljatoodud, millised on need võlud? See küsimus jääb õhku rippuma, sest ainuke küsimus, mis füüsikule esitatakse on see, kust ta on oma statistika andmed võtnud. Minu plaan talt isiklikult hiljem järgi uurida läheb peale järgmist ettekannet vett vedama, sest ta lahkub.

Valdur Lahtvee, riigikoguliige, rohelise erakonna fraktsiooni esimees rääkis Baltimaade säästvaarengu strateegiast. Paika pandud strateegia ei sisalda mingeid konkreetseid tegevusplaane ega koostöö punkte. Säästevareng puudub ja selles suhtes tuleb midagi ettevõtta. Nõustun, aga ei nõustu tema tabelitega mis näevad ette näiteks praeguse 55 GWh tuuleenergia tootlikuse tõstmist aastaks 2020 6500GWh-ni, mis BAU stsenaariumis on 520 GWh. Ma lihtsalt ei kujuta ette kuidas sellist utoopilist plaani ellu viia. BSES-lihtsad lahendused: tuumaenergiast loobumine, elektritootmise hajutamine, energiasäästumeetmete rakendamine nii tootmisel kui tarbimisel, fossiilkütuste asendamine taastuvkütustega, koostöö teiste elektriturgudega (teiste EL liikmesriikidega) balanseerimaks Balti riikide taastuvallikate potentsiaali maksimaalsest kasutamisest tulenevaid kõikumisi, need on lahendamist vajavad ülesanded kolme Balti riigi Valitsuste poolt, et tagada riikide jätkusuutlik areng ja majanduse konkurents. Miks ka mitte?

Jaan Tepp, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees, ütleb sissejuhatused, et kõikjal küsitakse temalt kas Tuul või Tuum? Aga sellele ta oma ettekandes ei vasta, vaid räägib tuuleenergia arengutendentsidest maailmas. Näen ettekandes Eesti võrdlust Saksa, Jaapani ja teiste kõrgelt arenenud riikidega. Ja fakt on ka, et tuuleenergeetikas liiguvad suured rahad ja küsimus on miks me peletame investoreid Eestist eemale. Miks riik ei maksa piisavalt peale, et tuuleenergiat propageerida, mujal küll tehakse nii. Need paar lisakrooni annaks meile ju ikkagi rohelise energia.

Lõpetuseks saksakeelne ettekanne Erhard Janssenilt, rakendusökoloogia Keskuse juhatuse liikmelt. “ Säästva energia lahendused linnades- Freiburgi näide” Faktid: Freiburg asub n.ö. Lõuna-Saksamaal, majad energiasäästlikult ehitatud, selleks eriload, päikese- ja tuuleenergia kasutamine ja saksa kodanikud suutsid takistada 30 000 inimesega tuumajaamade ehitamist. Ettekande puudus oli minu meelest, et ei olnud ikka ühtegi fakti tuumajaamade vastu, ainult näide, et vajalike looduse- ja kliimatingimuste, pooldavate kodanike ja poliitikaga on võimalik ilma hakkama saada, kusjuures Saksamaal kasutatakse ikkagi tuumaenergiat 30%.

Vaatamata kõigele pani konverents mõtlema, kas tõesti pole tuumaenergiale alternatiive. Kas rohelised võitlevad põhinedes ainult emotsionaalsetele põhjustele?Kui efektiivsed on ikkagi tuule ja päikeseenergia kasutamise võimalused? Ma ei tahaks näha kogu Eestit katvat tuuleparki, kuidas ilma selle ja tuumaenergiata hakkama saada, nii et säiliks ka iseseisvus?

Säästev areng peab saama prioriteediks.