Fuusiku Maailm

Mitte ei tea, mida teha ja mis millega kaasa toob. Kuidas saab teha valikuid kui tulemus ei ole ennustatav. Visata münti ja otsustada oma elu üle tulemuse järgi, mis peaks olema juhuslik. Kas ta ka on juhuslik või on tulemus mingi kõrge jõu poolt kõigutatud? Olen märganud oma elus, et mõned otsused langevad iseenesest ja vahest on tunne, et tuleb see, mis tulema peab. Näiteks Siljaga kohtuminegi. Lelle Alternatiivile minek ei olnud üldse kindel plaan. Üks sõber teadis sellest üritusest ja me tiksusime niisama kuni igav hakkas. Hetke ajel ja tegevuse nimel sai siis inimesed kokku aetud, kes vähegi asjast huvitatud olid ning algas seiklus, mis viis maagilisel kuupäeval müstilise armastuseni. Ka koolitöödega on tihti nii, et kui otsustan käega lüüa ja ise enam lillegi ei liiguta, hakkavad lahendused tulema. Võti on seisnud selles, et elu ei saa võtta tõsiselt, sest siis see hakkab masendama. Kui võtad asju sellistena nagu nad on, ilma suuremat muret tundmata hea ja halva üle, loksub kõik iseenesest paika. Inglise keeles on selleks hea ütlus “go with the flow” ehk siis lase lainetel end kanda, mitte ära mattu nende alla.
Muretul elul on väike probleem. Iga vähegi sügavamalt mõtlev inimene ei suuda püsida kõrgemal kõigist muredest. Ta lihtsalt peab aega ajalt sukelduma (süvenema) ja nii kui sa seda teed siis tunned rõhku oma turjal ning näed takistust laine harjale tagasi saamisel. Milline inimene suudab vältida murdlaineid (murekoormaid), mis sajavad meile kõigile kaela? Nendeks on kool, töö, raha, eluase, jne. Kõik inimesele füüsiliselt eluks vajalikud objektid ja inimkonna poolt ette antud normid “you must have”. Kuidas vältida nende pärast muretsemist? Nõks on aga selles, et puudus ei tohi saada negatiivse mõtlemise allikaks, sest igasugune muremõte saab takistuseks selle küsimuse lahendamisel. Nii kui sa hakkad oma energiat kulutama negatiivsele mõtlemisele, teeb see raskemaks sinu edasi mineku.
Kahjuks olen ma ise viimasel ajal väga palju patustanud positiivse mõtlemise vastu. Kooli kohustused kasvavad üle pea, tööd, mis rahuldaks mu vajadusi, pole leidnud poole aastase otsimise järel. Kogu aeg tuletab end meelde asjaolu, et olen juba piisavalt vana, kuid ei oma ühtegi materjaalset väärtuslikku asja, mis aitaks mind iseseisvalt hakkama saada. Ei ole oma eluaset, ei ole autot, ei ole isegi mitte oma läptoppi, mida oleks vaja koolitööde pärastki juba. Ka ei ole veel haridust, mis aitaks neid materjaalseid asju saavutada töö kaudu. Need lained on mul üle pea kokku löönud ja ma ei suuda sealt välja ujuda, vähemalt hetkel. Ja asja ei tee kergemaks teiste soovid ja unistused.
Igatahes pean suutma ujuda tagasi laineharjale, sest tunnen, et siis hakkab ise kõik vaikselt paika loksuma. Aga ma ei suuda seda teha, kui peas keerlevad ainult mure mõtted. Kunagi sai end puhastatud sportides. Sportides ei mõelnud muredele ja pärast oli nendega lihtsam tegeleda. Kahjuks ei ole viimasel ajal aega olnud üldse kehakultuuriga tegeleda ja selle pärast võib olla ongi need koormad mind murdnud.
Mida ma tahan lõpetuseks öelda on see, et isegi kvantfüüsika tasandil on tõestatud, et inimese mõttemaailm mõjutab ikka väga palju. Kuigi seda võluvee asja ma silmad kinni usaldada ei soovita. (Võluvesi on ühe jaapanlase idee; lugedes veele sõnu peale lood veekristallile kuju, halvad sõnad=kole kristall, head sõnad= ilus sümmeetriline kristall) Seda lihtsal põhjusel, et raamatus “Deemonitest vaevatud maailm” tuuakse ära fakt, et see jaapanlane pole olnud nõus tegema pimesi seda füüsikalist katset, ehk veele loetakse tema teadmata midagi ja siis ta toob need kristallid esile. Kui kellelgi viitsimist siis võib pilgu peale visata järgmisele pikale tekstile, aga seda kindlasti säilitades reaalset kriitikameelt.
holistlik maailma kästlus ning kuulake Pille Valk “Väiksed õnnehetked”.