Fuusiku Maailm

Pole ammu kirjutanud. Leian, et minus pole just erilist kirjaniku soont või siis pole aega selle väljendamiseks. Ma pole endale eesmärgiks seadnud olla järjepidev n.ö. päeviku pidaja. Tegelikult ei saa öelda, et ma üldse olen seda siin näinud kui päevikut, sest ma pole oma argitegemistest midagi kirjutanud. Pole pannud seda kirjutamist oma eesmärkidelisti, mis on niigi pikk. Alguses ta ehk oli seal, aga siis tulid uued ja suuremad. Leidsin omale tuleviku kohapealt edasimineku astmed. Sain üliõpilasesindusse kandideerimise alusel, sealt järgmine samm oli EÜL-i volikogu ja nüüd olen ka töölepingule allkirja andnud. Palju asju on toimumas. Praegu on need minu valikud. Tõenäoliselt sunnib tulevik mind neist mõnd likvideerima, aga siis olen juba kogemuse võrra rikkam ja oman selgemat visiooni oma elu eesmärkidest. Praegune peamine eesmärk on esimese astme kõrgharidus nominaalajaga kätte saada, aga miski ei välista pingerea muutmist uue info saamisel. Seniks aga liigun jõuliselt selle suunas ja praeguse seisuga on kõik ok. Kaks semestrit on minu jaoks vägagi edukalt sooritatud ja omajagu oli selles õnne, positiivset juhuslikkust. Kõige proovimine  on katse-eksitus-meetodil oma tuleviku valikutest enda jaoks sobimatute välja selekteerimine. Loodan, et see protsess ei ole valulik ja tulemus on õnnelik.

“Vabadus või tõde?Vahest rahu?|Võib-olla armastus? Illusioonid,pettuse ekstravagantsus, ajutised inimintellekti poolt loodud|sõnad õigustamaks oma eksistentsi, mis on ilma eesmärgi või põhjuseta siin.” Filmist The Matrix Revolutions.

Miks me oleme siin? Miks me näeme vaeva? Kulutame energiat millegi saavutamiseks, kui tegelikult on kõik see ainult ajutine ja võrreldes universumi mastaapidega tühises suurus järgus ja täiesti sõltumatu kõigest muust. Kõik meie tehtu laguneb ja ununeb kunagi ja selle püsimine on võrreldav inimese elueaga.

Usklikud inimesed on õnnelikud, sest nende arusaam meie eksistentsist on teistsugune. Kui mõelda, et kõik mida näeme, tunneme, kogeme ehk tajume ongi ainult see mis olemas on siis asi piirdub elueaga, mis on ainult hetk. Usklikel on lootus, et miski ei kustu ja ühe lõpp on teise algus. Kui nad näevad elu jooksul vaeva siis tulevikus on vähem muret. Tulevik on pärast praegu elatavat elu ja see on midagi mille nimel tasub vaeva näha.

Teadlased kulutavad oma energia ja aja teistsuguse eesmärgiga, et nende saavutustest on teistele kasu ning need elavad kauem kui nemad. Teadlase lootus on, et tema avastused saavad olema aluspostiks või vahelüliks mineviku teaduse ja tuleviku teaduse vahel. See on omamoodi usk oma tegemistesse ja millessegi suuremasse kui isik ise.

Kolmas usk on usk mitte millessegi. Usk, et minu elu ja tegemised ei mõjuta tulevikku ja minu jaoks on see hetk siin ja praegu. See on usk iseendasse, sellesse, et ma pean nautima seda aega mis on mulle antud ja mitte vaevama enda pead tuleviku pärast. Pärast mind tulgu või veeuputus. Põhiline on see, mida ma saan enda jaoks teha, et mul oleks meeldiv ja mugav ning seda muidugi praegu (kuniks elu).

Usk on edasiviiv jõud. Ilma selleta kaob tegevusel ja tegutsemisel mõte, kaob eksistentsi mõte. Igal meie valikul on põhjus ja eesmärk. Ilma eesmärgita lülitub inimese aju välja. Ma kujutan ette, et liinitöölisel, kes istub kogu päeva ühe koha peal ja teeb ühte ja sama liigutust lülitub aju välja. Ta on kui robot. Robotil praeguste andmete põhjal puudub mõtlemisvõime. Aga kui liinitööline tõuseb oma töökohast taastub tal mõtlemine. Koos sellega tuleb usk. Usk paremasse homsesse.

Kui inimese peast eemaldada usk ja lootus, kas inimene jääks paigale? Ta muutuks robotiks, kes tegutseks ainult nii nagu teda on programmeeritud. Tegevuse aluseks oleks ainult teadmine, ilma nägemata, mis on selle tulemus. Me ei suuda küll tulevikku selgelt ennustada, kuid suudame suhteliselt kergelt teha laiapildilisi hüpoteese. Näeme tulevikku sõltuvat oma otsustest. Pimedamala on ainult info puudumise tõttu. Ja info mida me vastuvõtame on erinev, kes usub kõrgemasse jõusse, kes homsesse päeva, kes iseendasse. Minu meelest on edukad on need ,kes suudavad need kolm usku ühendada neid omavahel võimendades.

Selle pika keerutava teksti mõte oli see, et ma usun saatusesse ja loodan, et saatus suhtub minusse positiivselt kui mina suhtun temasse positiivselt. Siiani on elu seda kinnitanud.