Fuusiku Maailm

Hedonistid nagu me oleme november 30, 2011

Postitan üle pika aja isekeskis arutatud mõtteid.
Tänapäeval hedonismi pooldavates filosoofidest leidsime Micheal Onfray.. Tema mõtetest saime teada, et hedonistid ei pruugi nautida elu, sest nad õpivad terve elu, kuidas õnnelikuna surra. Meie kogemus, aga näitab, et õppimine on vaevaline tegevus. Võib olla küll mitte andekatele, kes oskavad olla süüdimatud, aga andetud näevad kurja vaeva. Kuna enamus on andetud, siis need üksikud hedonistid on tihti peale ühiskonna heidikud ja nii parem ongi, sest üks korralik hedonist ei ole karjaloom, vaid individualist. Hedonistid on kõige suuremad egoistid üldse. Nad teevad kõike ainult oma naudingu nimel. Söömine on nauding, mitte eluline tegevus. Näiteks Kant olevat söönud nautlevalt, Nietzsche, aga oli tigetseja, kes oksendas tihti välja, selle, mis oli söönud. See muidugi ei vähendanud tema väärtust filosoofina, aga segas teda elu nautimast ja gruppi kuulumast.
Meie jaoks seostusid hedonistid ka narkaritega, sest mida narkarid muud teevad, kui naudivad igat laksu ja otsivad järgmist. Meil olevat ka koolis „hedoniste“. Nii, et hoidke silmad lahti nautlejate suhtes. Hedonism seostub ka anarhiaga. Kui kõik ainult nautleksid, mis saaks siis ühiskonnast. Ühiskonnal on vaja, et me ei istuks rõõmsalt ainult oksal. Teinekord tuleb saagida oksa, millel istud. Seda teevad ka vist politseinikud, kes peavad loengut, kuidas mitte üledoosi saada. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Või hoopis vigaseks.
Hedonism kui surma põlgamise kunst sõnastab elujanu kui midagi traagilist ja ennast hävitavat. Surm tulgu või homme, mina olen valmis, sest olen nautinud iga hetke. Sellega seoses meenus „Fight club“, kus mehed ei kartnud midagi ja paistsid nautlevad iga oma tegevust, sest see oli mõtestatud ja eesmärgistatud. Igaühel on siit midagi õppida ja saab seda teha meeldivalt nagu ka kirjutamine „õige“ pastakaga võib olla meeldiv tegevus. Eks igaüks meist naudib midagi ja on ärritatud, kui seda segatakse. Naised kipuvad nautima lobisemist ja nii ei tule midagi välja töö tegemisest grupis. See võib ka meestele saatuslikuks saada naistega samas grupis olles. Mehed ju naudivad naiste seltskonda ja nii jääb kõik muu näiteks töö tahaplaanile.

Nautimine tähendab ka kvaliteedi tagaajamist. Kvaliteetne toit on see, mis võib naudingut pakkuda. Rämpsu suust sisse ajades jäämegi seda tegema, sest ei saa oma (naudingu) isu täis. Seepärast tasub elus rõhku panna kvaliteedile olgu selleks üks hea hetk või üks hea asi. See on ikkagi parem kui palju halbu hetki ja halbu asju. Samas halb annab meile võrdlusmomendi, ilma milleta me ei tunneks head ära. Igas halvas on ka midagi head. Näiteks Eesti riigi väiksed palgad ja töötutoetus hoiab siit eemal immigrantide massid. Kummaline oli ka tähelepanek, et headust ei peeta ühiskonnas normaalseks nähtuseks. Meil on vaja Jõuluvana, kes teeb kinke, vanemate asemel ja kui keegi teeb head, siis küsitakse, miks ta seda teeb, aga kui inimesed käituvad üksteisega halvasti, siis ei pane keegi seda tähele. Headust tuuakse vähe esile, aga see peaks olema ühiskonna üleloomulikult loomulik osa.

Häid ja kvaliteetseid mõtteid igasse päeva

.

Platoni ideaalriik november 13, 2011

Platoni ideaalriik- teoses  „Riik“
Demokraatia oli Sokratese hukanud, seega on see väär valitsusvorm – nii järeldas Platon.
Ideaalühiskonda peab valitsema – MÕISTUS, kodanikud peavad alluma tarkadest koosneva eliidi valitsemisele. Valitsejaks õige eluhoiakuga filosoof. Filosoof armastab teadmist ja tõde. Valitsejad peavad olema isikud, kellel on võime keskenduda olemuslikule. HEA ELU tingimusi saab vaid ideaalmaailmas näha, seepärast on valitsejate tähtsaim omadus nende tingimuste tundmine.
Võtmesõnadeks on – mõistuslikkus, mõistus, tõeliselt olev.
Platon usub, et hea elu põhineb igavestel, muutumatutel, erapooletutel tõdedel. Valitsejad võivad anda õiglasi seadusi üksnes juhul, kui nad teavad, mis see õiglus tegelikult on. Seda teab vaid filosoof. Inimestelt ei ole mõtet küsima minna, kuidas nad heast elust aru saavad. See oleks Platoni meelest kõige suurem viga, sest  rahvas kõigub tema arvates ühele ja teisele poole. Platoni riik on „parimate riik“, mida juhivad mõistus ja tõde. Ka üksikinimest peab riigiga sarnaselt juhtima mõistus. Inimene on Platoni arvates tegelikult riik miniatuuris. Nagu hinges on kolm komponenti, nii on ka ideaalriigis kolm elanikkonna osa.

Filosoof-valitsejad on hinge mõistusliku osa vasteks, kelle vooruseks on tarkus.

Elatusvahendite tootjad on hinge himustava osa vasteks, kelle vooruseks on mõõdukus.

Sõdurid on hinge tahtev osa, kelle vooruseks on vaprus.

Need kolm erinevat kodanikeklassi teenivad tervikut, ükski neist ei saa üksi hakkama. Seda tähendabki õiglus. Õiglases riigis realiseerib iga inimene oma loomulikku olemust ühiskonna hüvanguks. Nõnda elavad ühiskonnaklassid üksteisele tuginedes. Ülesannete hajumine või vahetumine klasside vahel on Platoni arvates ühiskonnale väga kahjulik.

Miks tänapäeva inimene ei mõista Platoni ideed riigist? Sageli on pakutud selliseid võrdlusi.

Platon läheneb indiviidile, lähtudes tervikust. Meie läheneme enamasti tervikule indiviidist lähtudes. Platon uurib üksikinimest tema olemuse kaudu. Meie tavaliselt vabaduse ja määratlematuse kaudu. Meie oleme „individualistid“, meie inimesepilt on indiviidikesksem kui Platoni käsitus. Platon pidas eraomandit tõsiseks ohuks ühiskonna ühtsusele. Meie jaoks on eraomand püha.

Arutlusest läbi käinud mõtted:

Demokraatia eeldab liiga palju, näiteks, et kõik oskavad juhtida. Autokraatias on jälle võib liiga väheste käes. Platoni ideaalne riik meenutab sipelgapesa, kus igaüks teab oma rolli ja on valmis riigi nimel end ohverdama. See nõuab tugevat kontrolli ja pidevat tsensuuri, sest isegi muinasjutud peavad olema tsenseeritud, et seal ei oleks midagi riigi vastast, surma hirmu tekitavad ja ebavõrdsust.

Kõik inimesed on ühesugused. Pole erinevusi, pole kadedust. Põhimõtteliselt on tegemist kommunismiga. Religioon on vajalik, et ühiskonda koos hoida ja vältida surmahirmu. Probleemiks saab, et inimene tahab alati seda, mida ta ei saa ja inimest tõmbavad väljakutsed ja uued asjad. See rikub tihtipeale harmooniat. Väljaelamiseks võib korraldada gladiaatorite võitlusi.

Praegune ühiskond sellisel kujul ei toimiks ja võib olla peaks jälle alustama kahest inimesest Aadamast ja Eevast. Näiteks prooviks Marsile rajada ideaalse ühiskonna. Tulevases ühiskonnas ei tohiks olla raha ja omakasu tagaajamist ning ressursside kasutamine peaks olema maksimaalne, et keegi ei tunneks puudust.

Põhimõtteliselt võiks selline asi ka praeguses ühiskonnas toimida, kui kõik saaksid seda, mis nad väärt on ja kavalusega ei saaks kellelgi nahka üle kõrvade tõmmata. Samuti peaks olema riigikokku kandideerimisel olema sisseastumiseksam, et otsustajaks saaksid ainult pädevad inimesed. Teeme riigijuhtide kooli.

Mudel mille õpilased välja pakkusid: