Platoni ideaalriik

Platoni ideaalriik- teoses  „Riik“
Demokraatia oli Sokratese hukanud, seega on see väär valitsusvorm – nii järeldas Platon.
Ideaalühiskonda peab valitsema – MÕISTUS, kodanikud peavad alluma tarkadest koosneva eliidi valitsemisele. Valitsejaks õige eluhoiakuga filosoof. Filosoof armastab teadmist ja tõde. Valitsejad peavad olema isikud, kellel on võime keskenduda olemuslikule. HEA ELU tingimusi saab vaid ideaalmaailmas näha, seepärast on valitsejate tähtsaim omadus nende tingimuste tundmine.
Võtmesõnadeks on – mõistuslikkus, mõistus, tõeliselt olev.
Platon usub, et hea elu põhineb igavestel, muutumatutel, erapooletutel tõdedel. Valitsejad võivad anda õiglasi seadusi üksnes juhul, kui nad teavad, mis see õiglus tegelikult on. Seda teab vaid filosoof. Inimestelt ei ole mõtet küsima minna, kuidas nad heast elust aru saavad. See oleks Platoni meelest kõige suurem viga, sest  rahvas kõigub tema arvates ühele ja teisele poole. Platoni riik on „parimate riik“, mida juhivad mõistus ja tõde. Ka üksikinimest peab riigiga sarnaselt juhtima mõistus. Inimene on Platoni arvates tegelikult riik miniatuuris. Nagu hinges on kolm komponenti, nii on ka ideaalriigis kolm elanikkonna osa.

Filosoof-valitsejad on hinge mõistusliku osa vasteks, kelle vooruseks on tarkus.

Elatusvahendite tootjad on hinge himustava osa vasteks, kelle vooruseks on mõõdukus.

Sõdurid on hinge tahtev osa, kelle vooruseks on vaprus.

Need kolm erinevat kodanikeklassi teenivad tervikut, ükski neist ei saa üksi hakkama. Seda tähendabki õiglus. Õiglases riigis realiseerib iga inimene oma loomulikku olemust ühiskonna hüvanguks. Nõnda elavad ühiskonnaklassid üksteisele tuginedes. Ülesannete hajumine või vahetumine klasside vahel on Platoni arvates ühiskonnale väga kahjulik.

Miks tänapäeva inimene ei mõista Platoni ideed riigist? Sageli on pakutud selliseid võrdlusi.

Platon läheneb indiviidile, lähtudes tervikust. Meie läheneme enamasti tervikule indiviidist lähtudes. Platon uurib üksikinimest tema olemuse kaudu. Meie tavaliselt vabaduse ja määratlematuse kaudu. Meie oleme „individualistid“, meie inimesepilt on indiviidikesksem kui Platoni käsitus. Platon pidas eraomandit tõsiseks ohuks ühiskonna ühtsusele. Meie jaoks on eraomand püha.

Arutlusest läbi käinud mõtted:

Demokraatia eeldab liiga palju, näiteks, et kõik oskavad juhtida. Autokraatias on jälle võib liiga väheste käes. Platoni ideaalne riik meenutab sipelgapesa, kus igaüks teab oma rolli ja on valmis riigi nimel end ohverdama. See nõuab tugevat kontrolli ja pidevat tsensuuri, sest isegi muinasjutud peavad olema tsenseeritud, et seal ei oleks midagi riigi vastast, surma hirmu tekitavad ja ebavõrdsust.

Kõik inimesed on ühesugused. Pole erinevusi, pole kadedust. Põhimõtteliselt on tegemist kommunismiga. Religioon on vajalik, et ühiskonda koos hoida ja vältida surmahirmu. Probleemiks saab, et inimene tahab alati seda, mida ta ei saa ja inimest tõmbavad väljakutsed ja uued asjad. See rikub tihtipeale harmooniat. Väljaelamiseks võib korraldada gladiaatorite võitlusi.

Praegune ühiskond sellisel kujul ei toimiks ja võib olla peaks jälle alustama kahest inimesest Aadamast ja Eevast. Näiteks prooviks Marsile rajada ideaalse ühiskonna. Tulevases ühiskonnas ei tohiks olla raha ja omakasu tagaajamist ning ressursside kasutamine peaks olema maksimaalne, et keegi ei tunneks puudust.

Põhimõtteliselt võiks selline asi ka praeguses ühiskonnas toimida, kui kõik saaksid seda, mis nad väärt on ja kavalusega ei saaks kellelgi nahka üle kõrvade tõmmata. Samuti peaks olema riigikokku kandideerimisel olema sisseastumiseksam, et otsustajaks saaksid ainult pädevad inimesed. Teeme riigijuhtide kooli.

Mudel mille õpilased välja pakkusid: