Fuusiku Maailm

AVAKÕNE tudengite teadustööde konverentsile

Lugupeetud õpetajad ja õppejõud, õpilased ja üliõpilased, daamid ja härrad, noored ja vanad. Tere tulemast! Mul on rõõm näha siin nii erinevaid inimesi, keda võib olla ühendab ainult üks asi, aga see on väärt asi. See on uudishimu või siis teadmisjanu. Heal lapsel mitu nime. Uudishimu oli võib olla kõige algus. Loodetavasti oli see põhjuseks, miks me esivanemad kunagi puu otsast alla tulid. Nad tahtsid näha, mis maapinnal toimub, seda siblimist ja sagimist rohukõrre tasandil ja ma loodan, et selleks ei olnud laiskus, mis neid selleks sundis, kuna puudel ronimine ei ole mitte kerge. Puu ära kuivamise põhjuseid tuli samuti otsida ikka puu alt ja kes ei tahaks teada mis tema kodust sai. Või oli küsimus, millele otsiti vastust hoopis seotud toiduga. Kas leidub ka puu all midagi, mis kõlbaks suhu pista või mitte? Olgu kuidas on ja küsimused millele vastust otsitakse seotud ükskõik millega, lihtne uudishimu võib olla suurte sündmuste allikaks. Näiteks oli minul eelmisel kevadel huviobjektiks üliõpilasesindus. Tahtsin teada, mis see on, mis see teeb ja kuidas sinna saab? Nüüd aga olen siin ja pean kõnet. Seepärast soovitaksin alati kui huvi on lähemale astuda (puu otsast alla tulla) ja rohkem uurida. Küsija suu pihta ei lööda.

See üritus on tudengitelt tudengitele, tegelikult kui täpsem olla siis noortelt noortele rõhutamaks seda, et teadusega tegelemiseks pole vaja mingit kindlat vanust nagu Eesti presidendiks saamiseks. Teadus ei küsi sult dokumenti, kui sul on siiras huvi. Ja igiammused arvamused nagu see oleks ainult hallipäiste meessoost professorite pärusmaa on lõpetanud oma eksistentsi. Võib täheldada fakti, et innovaatilisemad mõtted ja ideed tulevad just noorte käest. Vanemad inimesed võivad olla liialt kinnistunud oma mõttemaailma ja ei suuda mõelda väljas pool oma kasti. Parim tulemus saavutatakse muidugi koostööna, sest teadus vajab uudsust ja väga palju teadmisi, mida saab omandada ainult aastatega. Teadus on kohtumispaik, mis ühendab meid.

Kurb on see, et tundub nagu oleks Jumal oma Paabeli torni juures tehtud nalja korranud ja inimgrupid kelle keeled ta seekord sassi ajas olid noored ja vanad, sest teaduse populaarsus on kannatada saanud. Seoses sellega on ka pseudoteadused pead tõstnud. Praegusel keerulisel ajal otsivad inimesed lohutust väljamõeldistest, aga seda ei tohi lasta reaalsusega segi minna. Loetumad raamatud on võluritest, vampiiridest ja teistest inimfantaasia viljadest. Astroloogia ei ole teaduslikult tõestatud, kuid sellel on palju fanaatilisi järgijaid. Pean tunnistama, et loen isegi vahete vahel meelelahutuseks horoskoope, säilitades aga see juures skeptitsismi.

Kahtlemine on üks teaduse alustalasid. Isegi oma silmi ei saa usaldada, sest me meeled on väga kergesti petetavad ning seda tõestavad mitmed mustkunstnikud. Ei tasu uskuda kõike, mis on kirjas. Raamatutes võib esineda trükivigu, ajalehtedes kallutatud uudiseid. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja tihtipeale võib väikse kriimustuse alt leida nii mõndagi huvitavat. Kriimustamiseks on aga vaja esitada küsimusi. Küsimused on tõe tuleproov ja ma ei pea silmas Tõehetke, sest minu teada ei ole veel täiesti töökindlat valededetektorit leiutatud. Küsimuste moodustamine ning esitamine on pika teekonna algus, mille tunneli lõpus paistab valgus, sest just harituid inimesi nimetati valgustajateks.

Inimese kui indiviidi seisukohalt on Peep Vainu raamatu järgi kõige tähtsam küsimus, mida ta tahab ning ma loodan, et siia tulnutena on meil kõigil sellele küsimusele praegusel hetkel vastuseks, et me tahame teadmisi saada. Me tahame targemaks saada, olgu see lõplik eesmärk igaühel milline tahes: lihtne teadmistejanu, Nobeli preemia, au ja kuulsus, maailma rahu või raha, mis saadakse uue innovaatilise toote müümisest.

Alustada võib sellest konverentsist või õpetajale küsimuste esitamisest, mõne teadusklubiga liitumisest, mida saate siin energiapausi ajal teha, või juba tudengiteaduse edendamise projektikonkursile oma isikliku või rühma taotluse esitamisest. Teadust saab teha üksi, kuid soovitatav on leida siiski ka seltsilisi, sest kaks pead on parem kui üks ja koostöös peitub jõud sõltumata ajast ja ruumist.

Olge julged, olge aktiivsed. Tulge TTÜsse, kes veel ei ole. Kandideerige üliõpilasesindusse, kellel vähegi huvi teistele midagi pakkuda. Liituge teadusklubidega, et leida mõttekaaslasi. Osalege projektikonkurssidel, et ellu viia oma ideid ja loodetavasti saab teist igaüks tulevikus oma töö alla kirjutada m.o.t.t = MINA OLENGI TEADUSES TEGIJA või siis vähemalt MINA OLENGI TEGIJA.

Tänan, et tulite ja loodan, et leiate igaüks siit endale mõne uue mõtte, millega endale uusi eesmärke seada.

Pole ammu kirjutanud. Leian, et minus pole just erilist kirjaniku soont või siis pole aega selle väljendamiseks. Ma pole endale eesmärgiks seadnud olla järjepidev n.ö. päeviku pidaja. Tegelikult ei saa öelda, et ma üldse olen seda siin näinud kui päevikut, sest ma pole oma argitegemistest midagi kirjutanud. Pole pannud seda kirjutamist oma eesmärkidelisti, mis on niigi pikk. Alguses ta ehk oli seal, aga siis tulid uued ja suuremad. Leidsin omale tuleviku kohapealt edasimineku astmed. Sain üliõpilasesindusse kandideerimise alusel, sealt järgmine samm oli EÜL-i volikogu ja nüüd olen ka töölepingule allkirja andnud. Palju asju on toimumas. Praegu on need minu valikud. Tõenäoliselt sunnib tulevik mind neist mõnd likvideerima, aga siis olen juba kogemuse võrra rikkam ja oman selgemat visiooni oma elu eesmärkidest. Praegune peamine eesmärk on esimese astme kõrgharidus nominaalajaga kätte saada, aga miski ei välista pingerea muutmist uue info saamisel. Seniks aga liigun jõuliselt selle suunas ja praeguse seisuga on kõik ok. Kaks semestrit on minu jaoks vägagi edukalt sooritatud ja omajagu oli selles õnne, positiivset juhuslikkust. Kõige proovimine  on katse-eksitus-meetodil oma tuleviku valikutest enda jaoks sobimatute välja selekteerimine. Loodan, et see protsess ei ole valulik ja tulemus on õnnelik.

“Vabadus või tõde?Vahest rahu?|Võib-olla armastus? Illusioonid,pettuse ekstravagantsus, ajutised inimintellekti poolt loodud|sõnad õigustamaks oma eksistentsi, mis on ilma eesmärgi või põhjuseta siin.” Filmist The Matrix Revolutions.

Miks me oleme siin? Miks me näeme vaeva? Kulutame energiat millegi saavutamiseks, kui tegelikult on kõik see ainult ajutine ja võrreldes universumi mastaapidega tühises suurus järgus ja täiesti sõltumatu kõigest muust. Kõik meie tehtu laguneb ja ununeb kunagi ja selle püsimine on võrreldav inimese elueaga.

Usklikud inimesed on õnnelikud, sest nende arusaam meie eksistentsist on teistsugune. Kui mõelda, et kõik mida näeme, tunneme, kogeme ehk tajume ongi ainult see mis olemas on siis asi piirdub elueaga, mis on ainult hetk. Usklikel on lootus, et miski ei kustu ja ühe lõpp on teise algus. Kui nad näevad elu jooksul vaeva siis tulevikus on vähem muret. Tulevik on pärast praegu elatavat elu ja see on midagi mille nimel tasub vaeva näha.

Teadlased kulutavad oma energia ja aja teistsuguse eesmärgiga, et nende saavutustest on teistele kasu ning need elavad kauem kui nemad. Teadlase lootus on, et tema avastused saavad olema aluspostiks või vahelüliks mineviku teaduse ja tuleviku teaduse vahel. See on omamoodi usk oma tegemistesse ja millessegi suuremasse kui isik ise.

Kolmas usk on usk mitte millessegi. Usk, et minu elu ja tegemised ei mõjuta tulevikku ja minu jaoks on see hetk siin ja praegu. See on usk iseendasse, sellesse, et ma pean nautima seda aega mis on mulle antud ja mitte vaevama enda pead tuleviku pärast. Pärast mind tulgu või veeuputus. Põhiline on see, mida ma saan enda jaoks teha, et mul oleks meeldiv ja mugav ning seda muidugi praegu (kuniks elu).

Usk on edasiviiv jõud. Ilma selleta kaob tegevusel ja tegutsemisel mõte, kaob eksistentsi mõte. Igal meie valikul on põhjus ja eesmärk. Ilma eesmärgita lülitub inimese aju välja. Ma kujutan ette, et liinitöölisel, kes istub kogu päeva ühe koha peal ja teeb ühte ja sama liigutust lülitub aju välja. Ta on kui robot. Robotil praeguste andmete põhjal puudub mõtlemisvõime. Aga kui liinitööline tõuseb oma töökohast taastub tal mõtlemine. Koos sellega tuleb usk. Usk paremasse homsesse.

Kui inimese peast eemaldada usk ja lootus, kas inimene jääks paigale? Ta muutuks robotiks, kes tegutseks ainult nii nagu teda on programmeeritud. Tegevuse aluseks oleks ainult teadmine, ilma nägemata, mis on selle tulemus. Me ei suuda küll tulevikku selgelt ennustada, kuid suudame suhteliselt kergelt teha laiapildilisi hüpoteese. Näeme tulevikku sõltuvat oma otsustest. Pimedamala on ainult info puudumise tõttu. Ja info mida me vastuvõtame on erinev, kes usub kõrgemasse jõusse, kes homsesse päeva, kes iseendasse. Minu meelest on edukad on need ,kes suudavad need kolm usku ühendada neid omavahel võimendades.

Selle pika keerutava teksti mõte oli see, et ma usun saatusesse ja loodan, et saatus suhtub minusse positiivselt kui mina suhtun temasse positiivselt. Siiani on elu seda kinnitanud.

Mitte ei tea, mida teha ja mis millega kaasa toob. Kuidas saab teha valikuid kui tulemus ei ole ennustatav. Visata münti ja otsustada oma elu üle tulemuse järgi, mis peaks olema juhuslik. Kas ta ka on juhuslik või on tulemus mingi kõrge jõu poolt kõigutatud? Olen märganud oma elus, et mõned otsused langevad iseenesest ja vahest on tunne, et tuleb see, mis tulema peab. Näiteks Siljaga kohtuminegi. Lelle Alternatiivile minek ei olnud üldse kindel plaan. Üks sõber teadis sellest üritusest ja me tiksusime niisama kuni igav hakkas. Hetke ajel ja tegevuse nimel sai siis inimesed kokku aetud, kes vähegi asjast huvitatud olid ning algas seiklus, mis viis maagilisel kuupäeval müstilise armastuseni. Ka koolitöödega on tihti nii, et kui otsustan käega lüüa ja ise enam lillegi ei liiguta, hakkavad lahendused tulema. Võti on seisnud selles, et elu ei saa võtta tõsiselt, sest siis see hakkab masendama. Kui võtad asju sellistena nagu nad on, ilma suuremat muret tundmata hea ja halva üle, loksub kõik iseenesest paika. Inglise keeles on selleks hea ütlus “go with the flow” ehk siis lase lainetel end kanda, mitte ära mattu nende alla.
Muretul elul on väike probleem. Iga vähegi sügavamalt mõtlev inimene ei suuda püsida kõrgemal kõigist muredest. Ta lihtsalt peab aega ajalt sukelduma (süvenema) ja nii kui sa seda teed siis tunned rõhku oma turjal ning näed takistust laine harjale tagasi saamisel. Milline inimene suudab vältida murdlaineid (murekoormaid), mis sajavad meile kõigile kaela? Nendeks on kool, töö, raha, eluase, jne. Kõik inimesele füüsiliselt eluks vajalikud objektid ja inimkonna poolt ette antud normid “you must have”. Kuidas vältida nende pärast muretsemist? Nõks on aga selles, et puudus ei tohi saada negatiivse mõtlemise allikaks, sest igasugune muremõte saab takistuseks selle küsimuse lahendamisel. Nii kui sa hakkad oma energiat kulutama negatiivsele mõtlemisele, teeb see raskemaks sinu edasi mineku.
Kahjuks olen ma ise viimasel ajal väga palju patustanud positiivse mõtlemise vastu. Kooli kohustused kasvavad üle pea, tööd, mis rahuldaks mu vajadusi, pole leidnud poole aastase otsimise järel. Kogu aeg tuletab end meelde asjaolu, et olen juba piisavalt vana, kuid ei oma ühtegi materjaalset väärtuslikku asja, mis aitaks mind iseseisvalt hakkama saada. Ei ole oma eluaset, ei ole autot, ei ole isegi mitte oma läptoppi, mida oleks vaja koolitööde pärastki juba. Ka ei ole veel haridust, mis aitaks neid materjaalseid asju saavutada töö kaudu. Need lained on mul üle pea kokku löönud ja ma ei suuda sealt välja ujuda, vähemalt hetkel. Ja asja ei tee kergemaks teiste soovid ja unistused.
Igatahes pean suutma ujuda tagasi laineharjale, sest tunnen, et siis hakkab ise kõik vaikselt paika loksuma. Aga ma ei suuda seda teha, kui peas keerlevad ainult mure mõtted. Kunagi sai end puhastatud sportides. Sportides ei mõelnud muredele ja pärast oli nendega lihtsam tegeleda. Kahjuks ei ole viimasel ajal aega olnud üldse kehakultuuriga tegeleda ja selle pärast võib olla ongi need koormad mind murdnud.
Mida ma tahan lõpetuseks öelda on see, et isegi kvantfüüsika tasandil on tõestatud, et inimese mõttemaailm mõjutab ikka väga palju. Kuigi seda võluvee asja ma silmad kinni usaldada ei soovita. (Võluvesi on ühe jaapanlase idee; lugedes veele sõnu peale lood veekristallile kuju, halvad sõnad=kole kristall, head sõnad= ilus sümmeetriline kristall) Seda lihtsal põhjusel, et raamatus “Deemonitest vaevatud maailm” tuuakse ära fakt, et see jaapanlane pole olnud nõus tegema pimesi seda füüsikalist katset, ehk veele loetakse tema teadmata midagi ja siis ta toob need kristallid esile. Kui kellelgi viitsimist siis võib pilgu peale visata järgmisele pikale tekstile, aga seda kindlasti säilitades reaalset kriitikameelt.
holistlik maailma kästlus ning kuulake Pille Valk “Väiksed õnnehetked”.

26. aprillil 2008 Tallink SPA & Conference Hotellis toimus energeetikakonverents, mis oli pühendatud Tšernobõli katastroofi aastapäevale. Annan siinkohal väikse ülevaate sellest, mida kuulsin, nägin, tundsin ja mõtlesin. Palun mitte võtta antud teksti kui adekvaatset kallutamata lühikokkuvõtet, seda lihtsalt põhjusel, et olen ise kogu aeg pooldanud tuumaenergiat ja lootsin leida, kui reaalainete õppija, konkreetseid fakte ja väiteid, mis paneks mind oma seisukohta muutma, aga pean tunnistama, et seda ei juhtunud. Seetõttu võivad välja toodud väited ja faktid olla tugevalt mõjutatud minu isiklikust arvamusest. Kõike lihtsalt ei suuda kirja panna.

Esimesena sai sõna Marek Strandberg, kes palus mälestada hetkeks Tšernobõliga seotult hukkunud inimesi. Tuumaenergia lobbitöölised on hästi rahastatud ning on teinud väga “head” tööd, nendega võidelda on peaaegu võimatu. Tema järel sai sõna Tšernobõli katastroofi järgsete koristustöödega seotud veteran, kes tõi välja mõned faktid. Neid veterane on kokku 5000, neist 500 juba surnud ja teistel tõsised tervisehädad küljes ning nende huvide eest seisab kahjuks ainult keskerakond ja Tallinna linnavalitsus. Mis on muidugi väga kurb, aga tooksin ära hoopis minu jaoks olulisema tema jutust. Nimelt ei pidavat n.ö. rohelised energiad rahuldama Eesti energiavajadust ning tõenäoliselt on tuumaenergia ainus lahendus. Tšernobõli tuumajaam oli lihtsal läbimõtlemata projekt Näiteks oleks tuumareaktori all olev šaht, kuhu oht kukudata vajadusel, hoidnud ära väga suured kulud nii majandusliku kui inimressursi pealt.

Andres Tarand, Euroopa Parlamendi liige, energeetika-, tööstuse- ja teadusuuringute komisjoni liige, rääkis teemal “Euroopa Liit Eesti energeetikas”. Oma ettekandes tegi te etteheiteid akadeemik A. Raukasele, et too on väitnud nagu oleks aastani 2030 tuumaenergeetika alternatiivitu, ja Äripäevale, kus töötav juhtkond peab olemas mitte just kõige targemate inimestehulk kuna lasid juhtkirjana trükkida pealkirja “Biokütusele ei ehk võidab mõistus” (24.04.08) . Väited küll jõulised, kuid pikalt põhjendama ta neid ei hakanud. Rääkis veel Euroopa Liidu tegevuskavadest ning lõpuks möönis, et suured kipuvad väiksemaid ära unustama ja sinna ei ole midagi parata, Läänemere gaasitrassi suudab ära hoida ainult keskkonna uuring.

Nils-Axel Mörner, Stockholmi Ülikooli geofüüsika ja geodünaamika professor, Rootsi keskkonnaorganisatsioonist Milkas, rääkis teemal “Tuumaenergia häbiväärsusest: kulukad keskkonnariskid ja jäätmeohutuse probleem”. Väga energiline ettekanne avaldamaks seisukohta, et siiani on radioaktiivsete jäätmete säilitamise poliitika täiesti vale olnud. Loodus on ettearvamatu ning väidedavalt vajalikuks 100000 (sajatuhandeks) aastaks ei suudeta tagada pinnase stabiilsust ega ohutut kaugust. Kõik õige, norida võib ainult tõenäoliselt emotsionaalsetel kaalutlustel toodud fakti kallal nagu peaks jäätmeid säilitama 10000 aastat.

Marek Strandberg saab jälle sõna. Juttu tuleb energiajulgeolekust, kokkuhoiu poliitikast, tuuleenergiast ja minu meelest ka üks hea mote: põlevkivi ja biomassi gaasistamisest energia kättesaamise efektiivsemaks muutmiseks. Gaas on ka hea energia säilitusviis. Tuulepark peaks olema seotud Rootsi hüdroenergiaga, et vajadusel tagada süsteemi stabiilsus. Huvitav mõte ka, et miks rajada tuumajaam Eestisse, kus selleks puuduvad alles tehnoloogia ja teadmised, kui teistel riikidel on see palju lihtsam ja nad suudavad tuumaenergiat see tõttu odavamalt pakkuda.

Peale pausi, väikest kehakinnitust, võttis sõna Greenpeace esindaja Soomest, Kaisa Kosonen. Ta rääkis, kuidas kõik antud lubadused seoses ehitusjärgus oleva mitmenda reaktori ehitamisega Soomes on muudetud. Ehitus venib, see on kulukam kui plaaniti ja ehitusloa saamine oli korruptiivsehõnguga. Jäätmed on kohutavad. Jälle arv 100000. Terviseriskid on suured, aga uuringud puuduvad või on lapsekingades.Kui peaks realiseeruma plaan Eestisse tuumajaam ehitada, siis peame arvestama, et 10 aastat on planeerimist, 5 aastat lubadetaotlemist ja vähemalt 7 aastat ehitamist, aja, raha kui ka muude ressurside kulu saab olema kindlasti suurem kui algul lubatud/planeeritud.

Järgmise ettekande suhtes olid mu lootused suured. Kohe kohe pidi mu maailmapilt muutuma. Sõna võttis Andi Hektor, füüsikateadur, Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist. Teema pealkiri “Tuumaenergia valud ja võlud”. Esimese asjana avaldas kaastunnet Tšernobõliga seoses ja lükkas ümber väite nagu tuleks jäätmeid säilitada 100000 aastat. Pärast 2000- 3000 aastat kaotab radioaktiivne uraan oma ohtlikkuse, kuna saavutab loodusliku fooni. Samas ega inimese jaoks vist vahet ei ole kas 100000 või 2000-3000 aastat. Plaanitust hilisema konverentsi alguse ja sellest tingitud ajapuuduse tõttu tegi ta lühidalt, rääkides ainult tuumaenergiavaludest. Unesco andmete põhjal sureb aastas söeenergeetika tööstuses 6100 inimest, Gaasi tõttu 1200, Hüdroenergia tõttu 4000 ja Tuumaenergeetikas 31. Radioaktiivsed jäätmed ühe inimese aastase energiavajaduse katkmisel on peotäie suurused ja põlevkivi jäätmed 700 tonni. Ka mainis ta kuidas 4.nda põlvkonna tuumajaamadest ei saa tuumapommi jaoks toorainet ning neid oleks ohutu müüa ka mitte nii sõbralikkesse riikidesse nagu näiteks Põhja-Korea, kahjuks on need aga alles kavandamisjärgus. Alates 2015 on loota nende turule tulekut. Mis minu meelest oleks sobiv kuna planeerimisele pidi nii kui nii 10 aastat kuluma, et siis poole pealt saame valima hakata, millist tahame. Tuumaenergia valud on väljatoodud, millised on need võlud? See küsimus jääb õhku rippuma, sest ainuke küsimus, mis füüsikule esitatakse on see, kust ta on oma statistika andmed võtnud. Minu plaan talt isiklikult hiljem järgi uurida läheb peale järgmist ettekannet vett vedama, sest ta lahkub.

Valdur Lahtvee, riigikoguliige, rohelise erakonna fraktsiooni esimees rääkis Baltimaade säästvaarengu strateegiast. Paika pandud strateegia ei sisalda mingeid konkreetseid tegevusplaane ega koostöö punkte. Säästevareng puudub ja selles suhtes tuleb midagi ettevõtta. Nõustun, aga ei nõustu tema tabelitega mis näevad ette näiteks praeguse 55 GWh tuuleenergia tootlikuse tõstmist aastaks 2020 6500GWh-ni, mis BAU stsenaariumis on 520 GWh. Ma lihtsalt ei kujuta ette kuidas sellist utoopilist plaani ellu viia. BSES-lihtsad lahendused: tuumaenergiast loobumine, elektritootmise hajutamine, energiasäästumeetmete rakendamine nii tootmisel kui tarbimisel, fossiilkütuste asendamine taastuvkütustega, koostöö teiste elektriturgudega (teiste EL liikmesriikidega) balanseerimaks Balti riikide taastuvallikate potentsiaali maksimaalsest kasutamisest tulenevaid kõikumisi, need on lahendamist vajavad ülesanded kolme Balti riigi Valitsuste poolt, et tagada riikide jätkusuutlik areng ja majanduse konkurents. Miks ka mitte?

Jaan Tepp, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees, ütleb sissejuhatused, et kõikjal küsitakse temalt kas Tuul või Tuum? Aga sellele ta oma ettekandes ei vasta, vaid räägib tuuleenergia arengutendentsidest maailmas. Näen ettekandes Eesti võrdlust Saksa, Jaapani ja teiste kõrgelt arenenud riikidega. Ja fakt on ka, et tuuleenergeetikas liiguvad suured rahad ja küsimus on miks me peletame investoreid Eestist eemale. Miks riik ei maksa piisavalt peale, et tuuleenergiat propageerida, mujal küll tehakse nii. Need paar lisakrooni annaks meile ju ikkagi rohelise energia.

Lõpetuseks saksakeelne ettekanne Erhard Janssenilt, rakendusökoloogia Keskuse juhatuse liikmelt. “ Säästva energia lahendused linnades- Freiburgi näide” Faktid: Freiburg asub n.ö. Lõuna-Saksamaal, majad energiasäästlikult ehitatud, selleks eriload, päikese- ja tuuleenergia kasutamine ja saksa kodanikud suutsid takistada 30 000 inimesega tuumajaamade ehitamist. Ettekande puudus oli minu meelest, et ei olnud ikka ühtegi fakti tuumajaamade vastu, ainult näide, et vajalike looduse- ja kliimatingimuste, pooldavate kodanike ja poliitikaga on võimalik ilma hakkama saada, kusjuures Saksamaal kasutatakse ikkagi tuumaenergiat 30%.

Vaatamata kõigele pani konverents mõtlema, kas tõesti pole tuumaenergiale alternatiive. Kas rohelised võitlevad põhinedes ainult emotsionaalsetele põhjustele?Kui efektiivsed on ikkagi tuule ja päikeseenergia kasutamise võimalused? Ma ei tahaks näha kogu Eestit katvat tuuleparki, kuidas ilma selle ja tuumaenergiata hakkama saada, nii et säiliks ka iseseisvus?

Säästev areng peab saama prioriteediks.