jump to navigation

Uued maailmad juuli 27, 2013

Posted by Fuusik in Elu.
add a comment

Maailm on üles ehitatud edulugudele. Harva saame osa kellegi raskustest. Inimesed ei jaga avalikkusega oma raskeid hetki. Ei taheta kuulda, et teistel on raske, sest tavaliselt on endalgi raske ja me ei kannata võrdlusmomenti. Hea kui on keegi lähedane inimene, kellega jagada oma mõtteid. Jagatud mure on pool muret. Halb kui pole kedagi ja inimene jääb üksi. Mõni õpib sellega toime tulema, teine…

Mul on olnud elus eesmärk kogeda võimalikult palju asju ja viimased pool aastat on olnud väga kogemuste rikkad. Vaatamata sellele ei sooviks ma elu sees enam midagi sellist kogeda. Kindlasti on see kõik millegi jaoks vajalik ja hea. Selle aja jooksul olen tutvunud paljude maailmadega, mis varemalt olid minu jaoks kas peidutud või lihtsalt võõrad. Miski pole enam endine. Nagu enne ajateenistust ei märganud ma tänaval laigulistes riietes inimesi, siis nüüd on mu silmad avatud uutele inimestele.

Psüühikahäired võivad tabada meist igaüht nagu iga teine haiguski. Erinevalt teistest haigustest ei oska aga inimesed alati arsti poole pöörduda, sest ei saada aru, mis toimub, ja suunatagi ei osata, sest need ei paista n.ö välja. Raske on leida põhjust, sest need pole nakkushaigused ega midagi, mida tänavalt korjata saab. Keeruline on tõmmata joont terve ja haige vahel seda enam, et ravi neil haigustel on väga pikaajaline. Raskus ilmneb ka diagnoosimisel, sest ühiseid jooni tundub neil kõigil olevat. Lugedes ise kirjeldusi, siis võid omistada endale neid kõiki, kui sul on omaseid jooni vähemalt ühele. Siinkohal austus arstide vastu, kes on pidanud nii “läbi põdema” kõiksugu haigusi.

See on üllatav, kui paljudel inimestel meie ümber on tegelikult olnud põhjust pöörduda psühhiaatri juurde, kui paljud on tarbinud antidepressante, kui paljudel on olnud probleeme reaalsusega. Aga sa ei kuule või ei kuula enne, kui sul endal nendega kokkupuude puudub. Samuti on hea olla skeptiline kõige suhtes alates usust lõpetades esoteerikaga. Usk on kõikvõimas, kui sul seda on. See annab elule mõtte, see innustab elama õigesti, paneb armastama ligimest. Aru ma ei saa, kuidas seda kurjasti ära on ajaloos kasutatud ja miks ka tänapäeval täidab usk nii paljud inimesed vihkamisega küll mitteusklikke vastu, küll omasooiharate vastu jne. Tean paljusid inimesi, kes levitavad armastuse (usu) sõnumit, kuid samas teevad valitsuse, pede jt vastaseid postitusi. Teadmatus tekitab viha. Kui sul ei ole tuttavaid kui mitte öelda sõpru gaysid või poliitikuid, siis on lihtne neid rünnata. Samas oleme siiski kõik inimesed ja maailmas juhtub imesid. Näiteks kogesin mina teadusekummardaja teaduse abitust, kui olin raskes seisus. Pean ümber vaatama palju asju oma maailmapildis. Näiteks kogesin, et reikis võib midagi olla, sest tundsin ise midagi kummalist seda saades ja ka tehes. Olen varemalt sütel kõndinud ja tähelepannud, et maailm tõesti vastab meie ootustele. The secretet on lihtne rakendada, kui psühhika on korras, aga mida teha siis, kui see on paigast ära läinud. Seda ma veel ei tea. Maade avastamine jätkub.

Mida ma täna õppisin? mai 25, 2012

Posted by Fuusik in Mida ma täna õppisin?.
add a comment

See peaks olema uus kategooria. Õppisin, et võib olla ei ole kõige parem mõte oma kirjutisi avalikustada. Seda pean veel edaspidi kaaluma. Võib olla hakkan oma infot igal pool vähendama. Milleks on vaja avalikku blogi? See on ju ainult edevuse pärast ning seda peaksin õppima kontrollima või rahuldama kuidagi teisiti. Sama lugu ka facebooki info, piltide ja postitustega. Pole vaja kõike avalikustada. Nii kui nii teen seda ainult laikide pärast ja parem võiksin neid laike IRLis taga ajada ja ma ei pea siin silmas erakonda.  Võiksin proovida ära teha ja saavutada tunnustust väärivaid asju igapäeva elus. Õppisin täna ka, et preemiad ning puhkused on palju rohkem väärt kui need on välja teenitud. Mullivann ja jäätis tunduvad palju suurema naudinguna kui neile on eelnenud kõva töö. Täpselt sama asi saunaga. Kuigi ma ei ütle kunagi saunast ära, on see siiski suurem nauding pärast rasket töö päeva ja trenni. Kõik tundub parem pärast pingutust. Havaii inimesed ei pea Havaiil elamist naudinguks kuna nad ei pea selleks vaeva nägema. Eestlane peab aga Havaii külastuseks raha teenima ja seega tundub see eriline. Teinekord asjade käte saadavus ja odavus kahandab nende väärtust ja inimesed tunnevad neist vähem rõõmu. See teaduslik fakt, et kallimast asjad tunneb inimene rohkem rõõmu. Õnn ja rõõm on subjektiivsed ja manipuleeritavad. Pean ainult välja valima suuna, kuidas tahan neid endale taga ning siis sellele keskenduma. Õnn ja rõõm peituvad keskendumises.

Mask mai 23, 2012

Posted by Fuusik in Elu, Udujutt.
add a comment

Füüsiline töö väsitab, aga vaatamata sellele sai täna trenn ära tehtud, koristatud ja nüüd on järg väikse postituse käes. Üritan luua endast jälle tööka inimese kuvandit ja mul on hea meel, et see postitus tegemata ei jäänud, kuigi olin mega väsinud ning hetk tagasi puudus igasugune motivatsioon seda teha. Plaanisin piirduda paari sõnaga, aga kui kord algus tehtud, küll siis jutt jookseb.

Mul isegi ei meenu midagi, mis oleks siiani tegemata, millest eemal olles puudust tundsin. Peaks vist hakkam oma postitusi üle lugema, et meenutada, mida ma igatsesin. Faktid ununevad, tunded ununevad, kõik ununeb. Aeg parandab kõik haavad, mitte et mul neid oleks, aga lihtsalt huvitav, kuidas inimmõistus kipub kõike unustama. Olen tihti imestanud, kuidas saavad inimesed kirja panna oma memuaare päeva ja tegevuse täpsusega. Ma ise ei oskaks oma lapsepõlvest küll ühtegi päeva ja selle sisu välja tuua, isegi aastad on segamini nagu pudru ja kapsad. Huvitav, kas vananedes hakkavad nooruse mälestused korrastuma. Mina isiklikult hästi ei usu seda. Lähen lihtsalt seniilseks ära ja ega ma praegugi normaalne ole. Laulan ja ümisen, käitun lapsikult, ärritun kergelt. Keegi ei saaks mind tõsiselt võtta, kui ta näeks, kuidas ma käitun oma ette olles. Olen mõelnud, et milleks facebookis midagi varjata. Kõik on osa sinust ja kui see inimesi ehmatab, siis mida varem seda parem ja kõik tuleb välja varem või hiljem. Millegi pärast olen hakanud aga eelnevad kahtlema ja võib olla on neid maske ikka vaja. Saladused ja müstika müüb palju rohkem kui avalik ja avatud. Tuleb hakata infot ära korjama. Vähemalt pole see nagu füüsiline töö, mis väsitab. See ju puhas lõbu.

Mulle väga meeldis film “The Mask”, kus Jim Carry mängis saamatut pangatöötajat, kellest tänu maskile sai kõigi- v.a. politseinike poolt armastatud lõbujanuline  peoloom.  Tema juba füüsilist tööd ei tee. Mulle meeldiks ka olla seltskonna hing, aga ma lihtsalt pole seda. Olen rohkem üksi rabaja. Üks mask kuluks marjaks ära või peaks lootma jääma inimese arenamisvõimesse ja kes teab võib olla ma ühel hetkel lihtsalt unustan selle soovi ära.

Tagasi mai 22, 2012

Posted by Fuusik in Elu.
add a comment

Pole nüüd mitu päeva oma tegevust analüüsinud. Põhjuseks oli tagasitulek Eestisse ja sellele järgnenud sündmusterohked päevad.

Juba reedel läksin praktiliselt otse lennukilt Noored Kooli intervjuule, et kandideerida sügisel konverentsile, mis toimub Londonis. Peale seda saime mugavalt emaga Riisiperre ja sõbrad lubasid külla tulla. Seda lubadust nad hoidsid, aga tüüpiliselt neile läks selleks mitmeid tunde aega.

Laupäeval toimus muuseumiöö ja käisime Siljaga Lennusadamas ära. Sellest on meedias viimasel ajal nii palju kära olnud, et huvi seda külastada oli suur. Õnneks tegelikkus ületas ootusi tugevalt, sest nii ägedat muuseumit pole mina veel näinud. Seal on laevu, lennukeid, allveelaevu, kahureid, interaktiivseid tahvleid ja kino. Saab riietuda ükskõik millisesse jala-, mere- või õhuväevormi ja teha pilti. Kõige suurema elamuse annab aga hoone ise, kuna see on lihtsalt nii suur ja võimas. Meenutab oma mõjukuselt suuri ja aukartust äratavaid kirikuid oma ilusate ja väge kõrgete kuplimoodustistega.

Pühapäev möödus töölainel kuna päeval sai füüsilist tööd tehtud aias. Kivihunnik, mis pinnuks silmas juba aastaid vähenes märgatavalt ning vana maha saetud kuuski hakkas lühenema kuna võtsin sealt otsast maha mitmed paku materjalid ning potentsiaalsed kettad rinnaltsurumise kangile või siis ketas põrandale. Kahjuks jätkub nii kivihunnikut kui ka kuuske veel mitmeteks töökordadeks. Samuti ootab aias päris suur hunnik puid lõhkumist, aga sellest pole hullu, sest see tegevus mulle meeldib. Midagi võluvat on selles, kui tunned, et su jõud käib pakkudest üle ja hunnik hakkab vähenema. See annab kõik nii hingesooja kui hiljem ka toasooja või saunasooja lisakasuga pliidil valminud toit. See kõik on südant soojendav nagu ka Eestis tagasi olemine. Sellest, miks Eestis on ikka hea elada lähemalt aga teine kord. Peale selle, et füüsilist tööd sai tehtud, lõpetasin öösel ka oma eelnevad kohustuse ee.playlotteryonline.org ees ja vaatasin natuke nende lehe info üle ning panin kirja mõned soovitused muudatusteks. Ma pole mingi keeleteadlane ja tekst jäi siiski üsna kohutavaks, aga hasartmängud ei peagi head välja nägema. Nende kasuks töötab sõltuvusmehhanism.

Täma sai trenni tehtud, mõned puud lõhutud ja linnas koosolekul käidud. Kogesin ka kaht väikest miinust tagasi olemisel. Rongiliiklus on antud ajahetkel päris piin ja aina hulleks tõenäoliselt läheb, sest palavamad ilmad on alles ees ja teetööd jätkuvad. Samuti on meie miinimumpalgad ikka väga väikesed. Kui ma Inglismaal arvasin, et alla 7 naela tunnis teenida on ikka väga vähe, siis siin saab miinimumpalga eest töötaja tunnis alla kahe euro. Nii kaua kui mul ametlikku tööd pole teen vabatahtlikku ja hakkan võib olla organiseerima Noored Kooli suvekonverentsi. Jõudu ja jaksu igatahes. Homme teen jälle füüsilist. Love it.

Ted ja kool mai 17, 2012

Posted by Fuusik in Arutlused, Õpetamine, Elu.
add a comment

Saime täna oma deposiidi tagasi, kuigi majaomanik ütles, et ta ei peaks seda tegema ja me ei saaks sinna midagi parata. Inimesed on ilusad ja head, lahkusime sõpradena ja ma andsin talle kingituseks kalendri Eesti karstidega. Enamus asjadele, mis muidu oleks lihtsalt siia jäänud kuna poleks kohvrisse mahtunud nagu näiteks lamp, kitarr, riidekuivati ja loodetavasti ka laud, tulevad homme ostjad. Ma saan tõenäoliselt homme rohkem suhelda võõraste inimestega kui kogu siin oldud aja jooksul kokku. Siiski on meil pisikesi asju nii palju, et tõenäoliselt kahe kohvri ja käsipagasiga ei saa hakkama. Peame homme otsima ühe lisakohvri ning online check in-i tegemisel maksma kallist tasu selle kaasa võtmiseks. Igatahes lõpp hea kõik hea. Seda tõetera kinnitas üks TED video, kus tõestati, et need kes kannatasid suurt valu lühiajaliselt olid oma kogemusele hinnangu andmisel palju positiivsemad kui need, kes kannatasid väikest valu, aga pikemalt.

Üks teine TED video, mida täna vaatasin, andis minu arvates mu iseloomule positiivse hinnangu kuna selles toodi välja, et inimene peab olema optimistlik, kuid siiski piisavalt pessimistlik, et valmistuda hulleimaks. Optimism on edasiviiv jõud, see annab inimese tegutsemisele tiivad, aga pessimism on vajalik, sest kui tiivad alt veavad, ei tohi toimuda vabalangemist asfaldile. TED on ka uus põnev projekt väljas TED ED ehk väärt jagamist õppetunnid. Sealt leiab samuti inspireerivaid mõtteid ja võib olla hakkan ka mina kunagi midagi sellist tegema. Täna turgatas pähe mõte, et võiks proovida tagurpidi kooli, mis mõnes riigis on testimisfaasis. Tagurpidi kool tähendab, et õpilane vaatab kodus teooriat ja koolis tegeletakse selle rakendamisega. Nii väheneb õpetaja kui loengupidaja roll ja kasvab mõlema poolne vastutus. Kõigist nendest ideedest saan reedel Noored Kooli intervjuul rääkida, kuhu mind kutsuti seoses kandideerimisega sügisel Londoni workshopile.

Päeva jooksul on mul kindlasti veel tuhandeid mõtteid peast läbi käinud, mida peaks kirja panema ja/või rakendama, aga kes neid kõiki meeles suudab pidada. Täna sai ka intensiivne trenn tehtud. Õigemini kaks, sest eile jäi vahele ja vahele jäänud trennid tuleb tasa teha. Seepärast olen omadega suht läbi ja tahan puhkama minna. Mida mina tahan, seda mina teen ja mitte kellelgi pole õigust öelda, mida ma teha ei tohi. Kunagi, väga raskel perioodil õpetajana, sai psühholoogi juures käidud, aga ainult kaks korda, sest teisel korral ta hakkas mulle ette ütlema, mida ma teha ei tohiks. Ma ei tohiks tahta, et õpilased tahaksid õppida. Uskumatu. Kes teab, võib olla ma polekski siin, kui mõned kolleegid poleks mulle öelnud, et ma ei tohi ära minna. Oleks nad öelnud, et ma ei tohi lahkuda õpilaste pärast, ma oleks võib olla isegi kaalunud mitte minemist, aga nad rõhutasid sellele, et mul on kindel töökoht, kodu lähedal ja ma oleksin loll, kui sellest loobun. Õpetaja tööd ei tehta töö pärast, vähemalt minu arvates.

Eelviimane mai 16, 2012

Posted by Fuusik in Uncategorized.
add a comment

Eelviimane päev Inglismaal on hakanud tiksuma. Aeg on hakata tegema kokkuvõtteid. Kuidas olen ma siin elanud? Mida olen õppinud? Mida hakkan nende teadmistega peale? Olulised küsimused pärast iga kogemust.

Nagu tavaliselt ei oskagi ma kuskilt alustada ja see võib olla ongi esimene õppetund. Mul võtab alustamine tohutult aega. Võib vist öelda, et olen aeglane inimene. Meie õppetooli juht mainis seda mulle ükskord. Ma tõenäoliselt ei muuda seda kunagi ja pean õppima seda oma tugevuseks pöörama.

Inimene ei muutu. Ma ei ole veel kohanud inimest, kes oleks tundmatuseni muutunud. Mingid arengud võivad toimuda, aga üldpilt jääb tavaliselt samaks ja see teeb võib olla järgmise omaduse aksepteerimise raskemaks kui eelmise.

Ma olen natuke depressiivsete kalduvustega. Isegi kui kõik on hästi kipun ma otsima probleemseid kohti ja nende pärast siis muretsema. Üldjoontes on siiani kõik lahenenud hästi, aga ütlen siiani, sest ma ei julge kunagi lähituleviku peale positiivselt mõelda. Ma pole veel tagasi Eestimaa pinnale veel jõudnud, aga juba muretsen inimeste reaktsiooni pärast, kui ma ütlen neile, et ma ei saanud tasutatud tööd Inglismaal. Reaktsioonid nagu mis sa sinna siis ronisid, jätsid meid üksi ilmaasjata jne hirmutavad. Samas mul oli seda vaja ja kõik paistis seda soosivat. Väikestele kahtlustele vaatamata kipun siiski arvama, et see oli õige otsus.

Ma olen saanud läbi teha igast asju, millest kunagi unistanud olen. Alustades korralikult magamisest, regulaarsetest trennidest ja lõpetades filmide vaatamise ja arvutimängudega. Ma loodan, et mulle filmidest, mängudest ja unest mõneks ajaks piisab, aga treenimist tahan jätkata veel intensiivsemat. Positiivne on näiteks see, et kulturismis pididki parimad aastad saabuma kolmekümnendates. Miks mitte alustada oma keha ja mõistuse kujundamist intensiivsemal tasemel kui kunagi varem.

Tahan koguda kasulikke raadiosaateid, raamatuid ja videosid. Raadiosaateid hakkan kuulama trenni tehes, autoga sõites või lihtsalt ühest kohast teise liikudes, suvalise muusika ja loba asemel. Enamus saateid raadio 2-s on kahjuks sisutühjad v.a. Portaal ja nende asemel võiksin kuulata Ööülikooli loenguid, Digitundi, Traditsiooni tarkust või mõnda muud veel avastamata asjalikku broadcasti . Raamatuid hakkan lugema iga õhtu enne magama minekut vähemalt tund aega järjest. Selleks pean leidma mind huvitavaid ja harivaid raamatuid nagu oli Kõiksuse lühiajalugu.  Põnevaid ja mõtlemapanvaid videosid võiks vaadata koos seltskonnaga, kes oleks neist huvitatud ja kellega saaks peale vaatamist arendada intellektuaalset vestlust vaadatu teemal. See võiks olla uus Pähklipurejate seltskond.

Nutitelefonide, facebooki ja isegi gmaili kasutamist tahan piirata, sest ilmselgelt on need igavesed ajaröövlid ja väga väga väikese kasuteguriga. Gruppidele saadetud e-mailidele saab väga harva vastuseid või tagasisidet. Facebooki postitus läheb korda heal juhul paarile inimesele ja nutitelefoni parim rakendusi on siiani gps, mis, peab tunnistama, on aidanud mind tohutult. Fotokas ja gps on nutitelefoni kaks kõige kasulikumat funktsiooni. Isegi helistamine on tahaplaanile jäänud, sest mul polnud siin jumalast hüljatud maal ju kellelegi helistada ning ega ma raatsinudki seda teha. Peamised jutud said aetud skype või msni teel, kuid ka seal polnud mul väga võimalust kellegagi suhelda. Üllatav on see, et ainuke, kes sind aidata saab, oled sina ise. Nii, et õpi ennast tundma ja oma isikuomadusi maksimaalselt ära kasutama.

Filmid mai 15, 2012

Posted by Fuusik in Uncategorized.
add a comment

Veel üks eesmärk puhkuses täidetud. Olen mõelnud selle peale, mis tunne oleks päev läbi filme vaadata ja täna sai seda tehtud. Rohkem ei taha. Isegi filmidest tuli kopp ette. Vaatasime Siljaga suurel ekraanil täna nelja filmi. Meile anti luba kasutada tuba, milles oli kõige suurem telekas, mida mina näinud olen. Keilas olles unistasin ka vahel suurest telekast, aga täna jõudsin järeldusele, et sel pole ikka erilist mõtet. Kui tahad filme vaadata osta endale projektor ja korralik helisüsteem. Heli on see, mis filmi minu meelest nauditavaks teeb. Üldse olen viimasel ajal enda juures täheldanud melomaani külgi. Sooviksin endale paremaid kõrvaklappe näiteks. Heli annab energiat nagu ka hea film, kuid nii heade filmide otsa satub harva. Matrixi esimene osa oli näiteks selline, mis andis mulle tiivad. Olen seda filmi näinud vist oma kakskümmend korda. Tänaseid filme ma tõenäoliselt kunagi teist korda ei vaata. 

Esimene filmidest, mida vaatasime oli Bruce Lee Enter the Dragon, meile kohustuslikuks tehtud film. Kahjuks ei vastanud see absoluutselt üleköetud ootustele. Huvitav oli mõelda, et kas kõik klišeed, mida nägime olid sel ajal juba klišeedeks kujunenud. Näiteks mustanahaline tegelane peab kindlasti surema, abijõud saabuvad peale seda, kui kõik on läbi. Kangelasel peab kindlasti olema kena assistent. Minu meelest päris elus inimesed ei tuigi ja ei oota, et neid lüüakse ning kui peakuri saadab oma käsilased kangelase kallale, siis nad ei lähe ometi ükshaaval. Mis värk oli Bruce Leel nende peeglitega ja oma musklite punnitamisega?

Teine film oli animatsioon leiutajast orvust, kes nägi oma tulevikku Meet the Robinsons. Ka väga segane värk, aga leiutajad mulle üldjuhul meeldivad. Ajas rändamine aga mitte, sest iga väksemgi muudatus peaks põhjustama katastroofilisi muudatusi. Siinkohal tahan meenutada jälle üht head filmi elamust, milleks oli Butterfly Effect kunagi ammu ammu ja ainult esimene osa. Järjed on kõik kohutavad olnud. Kolmas film, mida vaatasime, oli Bugsy, tüüp, kes pani aluse Las Vegasele. Rahast ei hoolinud. Tähtis olid välimus ja naised. Tore mees tundus olevat, visionäär, kahju ainult, et naine tal naha üle kõrvade tõmbas ja ta maha lasti selle pärast. Neljas ja film, mille ajaks me juba nii väsinud olime, et seda ainult edasi kerides vaatasime oli Hulk. Mul on tunne, et me ei jäänud millestki ilma selle kerimisega. Kummaline on kasutada sõna kerima, sest kunagi tähendas see tõepoolest linti edasi kerima, aga nüüd lihtsalt kiirkaadreid. Asjad muutuvad ja mitte kõik ei jõua sellega sammu pidada. Ma õpetasin meie võõrustajale täna paar asja, näiteks topeltklõpsuga faile avama ja kõlarite juhet arvutiga ühendama. See kõik oli minu jaoks väga üllatav, sest mees on suutnud Inglismaale kolida, tööd leida ja on siin juba aastaid hakkama saanud ostes internetist isegi lennukipileteid, kuid arvutitest ei tea mitte midagi. Postkastis oli tal lugemata üle 900 e-maili, sest ta ei osanud neid kustudada ega klikkida unsubscribe. Natuke üllatusi igasse päeva ja filmidest mõneks ajaks aitab. Sellele tüübile ka, sest ta on oma sõnade järgi üle 4000 naela kulutanud dvd ja blueray plaatide peale. Elu on film.

Movies

Long sunday mai 14, 2012

Posted by Fuusik in Elu.
add a comment

Üle pika aja oli siin jälle nii ilus ilm, et sai päikest võtta. Enamus päevast möödus küll toas. Kuidagi raske on toast lahti rebida. Tundub, et kogu elu keerleb arvuti ümber ja sellest eemalduda on väga keeruline. Töö, eraelu ja ka kõik muu on seotud arvutiga ning kuna mu arvuti aku ei ole enam aku, vaid lihtsalt lisaraskus, siis ongi keeruline toast välja saada. Lõpuks siiski rebisime end mugavustsoonist välja ja läksime sisehoovi päikese kätte. Silja sai muidugi arvuti kaasa võtta ja rabas päevitades tööd teha. Omamoodi huvitav nähtus on see arvuti keskne maailm. Inimesed kekkavad, et nad ei vaata enam telekat ja on tänu sellele asjalikumad, kuid kui palju nad veedavad arvuti taga? Pikk päev arvuti taga lõppes, kui läksime oma iganädalasele distantsjooksule s.t üle kümne kilomeetri. Alla kümne on meie jaoks juba lühike distants. Kuni poolmaratonini on lihtne, sellest üle hakkab asi juba pinget pakkuma. Samas eelmine pühapäev sai kuskil 12 kilomeetrit joostud ja selle jooksmine tundus võtvat terve igaviku. See pühapäev oli aga juba palju lihtsam vaatamata sellele, et varbad valutasid ja Siljal hakkasid põlved valutama. Nagu ta ise ütleb odavaid botaseid pole mõtet osta. Odavad asjad tunduvad tekitavad rohkem kasu kui kahju. Ei mäleta enam, mis päeval, aga raadio 2 oli intervjuu inimesega, kes kindlameelselt soovitas osta väga kalleid asju kuna need kestavad kauem ja on kvaliteetsemad. Käis läbi ka vana hea mõttetera –  ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju. Mingil määral hakkab vaikselt elu kogemus seda kinnitama, kuid mis sa teed kui asju on vaja ja raha lihtsalt ei ole. Jooksed paljajalu. Naljakas, kuidas tänapäeval tehakse jalatseid, mis tekitaksid tunde nagu jookseksid paljajalu. Eks jooksulindid ole midagi sarnast. Varsti naudime päikesepaistet telekast ja linnulaulu raadiost. Inimene eemaldub loodusest penikoorma sammudega. Küberinimeste ajastu on alanud, aga meie käime vähemalt jooksmas. Täna sai arvuti vahendusel registreerutud kuuele linnajooksule ca 117 kilomeetrit ja maksin kokku ca 85 eurot. Ma maksin selle eest, et saaksin joosta. Tegelikult loodan siiski, et see oli investeering jalatsitesse, mis on nende jooksude eest lubatud. Samuti sellesse, et ma järgmine aasta ka spordiksin, sest see on siis tasuta ning ennekõike investeering tervisesse. Tervis on siiani inimese kalleim vara ning teadmised lisatulu. Kunagi aga võib olla pole enam tervis nii tähtis, sest kõik keha osad saavad olema välja vahetatavad. Isegi südameid ju vahetatakse juba. Seniks aga tervist kõigile, jookske terviseks.

Hea ja halb mai 13, 2012

Posted by Fuusik in Arutlused, Elu, Mina ja Maailm.
1 comment so far

Kaks päeva pole bloginud. Kaks päeva pole trenni teinud. Mitte, et ma poleks end füüsiliselt liigutanud. Eile sai Londonis käidud ja ma kujutan ette, et seal sai oma 7 kilomeetrit ikka maha käidud. Samuti sai naha soojaks bussi peale joostes, nii minnes kui ka tulles. See on harjumus, millest ma pole lahti saanud. Jätta kõik viimasele minutile ja siis pingutada elu eest. Mu elu eest pingutamine kannab enamasti vilja, aga see stiil pole mulle just meelt mööda. Võiks kodused tööd varakult ära teha ja siis nautida vaba aega. Võiks õigel ajal üles ärgata, rahulikult bussile minna ja siis nautida magusat und bussis edasi. Ma olen ülihalb planeerija, aga mu n.ö. hea omadus on kohusetundlikkus. Ülesanded, mis ma olen endale võtnud, ei jää tegemata.

Nagu juba mainitud sai eile Londonis käidud. Sai London Eyed ja London Dungeonit külastatud. Sai Trafalgari väljakul  jalutatud ja sai eestlastega sünnipäeva tähistatud. London Eye konstruktsioon tekitas minus hämmastust, et kuidas see ümber ei kuku. Mitmete suurte hoonete korral olen ma imestanud, kuidas küll inimesed neid ehitanud on. St Pauli katedraal ja muud kirikud üle maailma, milles suurus ja kaunidus on hingematvad, tekitavad minus alati hämmingut, kuidas on võimalik olnud nende ehitamine, kui tol ajal ei olnud isegi kraanaseid ega masinaid. Müstiline, mida kõike on inimesed suutelised tegema ja ehitama.

London dungeon tekitas aga jälle teistsuguseid mõtteid. See koht pani imestama inimeste erinevuste üle ja selle üle, kuidas me suudame olla äärmusest äärmusesse. Kuidas maailmas on inimesi, kes ei taha kärbselegi liiga teha või palub andeks taimelt, kui seda sööma hakkab ja samal ajal on maailmas inimesi, kes silmagi pilgutamata võib teise inimese tappa. Tegelased kellega London dungeonist tutvusime olid Sweeney Todd, kelle kunagine eksisteerimine on suure küsimärgi all, Bloody Mary, kelle näite varal võib öelda, et enesekindlatele mõjuvõimsatele südametunnistuseta inimestele on kõik lubatud ning Jack the Ripper, kelle autobiograafiat müüdi kohalikus poes, kuid kelle isikut keegi ei tea. Kummaline kas pole? Kokku olevat me näinud 14 stseeni Londoni kohutavast ajaloost.

Tänapäeval on meil kommunikatsioonivahendid, telefonid ja internet. Uudised levivad üle maailma valguse kiirusel. See tähendab või peaks tähendama, et tänapäeval pole kohutavad kuriteod enam kuigi pika elueaga. Samas Aafrikas on väepealikud ja muud tegelased, kelle kohutavad teod panevad meile räägitud lood kahvatuma. Kuidas on see võimalik? Miks maailma ei muutu turvalisemaks, kuigi kõik eeldused selle jaoks on olemas. Tõenäoliselt ei saa kunagi maailmas olema rahu, sest inimesed on oma iseloomult nii erinevad, et nii kaua kui meil on üdini häid tegelasi on meil ka kõige saatanlikemaid persoone. Kummaline on kasutada võrdlusastmena ja negatiivses tähenduses religiooni poolt antud väljendit. Kirik kui kõige hea, suure, helde ja andestava jumala sümbol, on tegelikult läbi ajaloo olnud kõige kohutavamate sündmuste allikas. Kas pole maailm vastuoluline? Hea näide on sellest film Machine Gun Preacher, milles üpris halb tegelane hakkab kiriku nimel häid asju tegema ja kuidas ta tahab maailma paremaks muuta, aga selleks peab ta tulele tulega vastama. Soovitan seda kuna see on uskumatutel reaalsetel inimestel ja sündmustel põhinev film. Alati ei peagi fantaasiat kasutama, et huvitavaid sündmusi luua. Seepärast tekib mul vahest mõte, et võimalik, et kõik asjad mida ma suudan kunagi ette kujutada, suudab keegi kuskil ellu viia, olgu need head või halvad.Seotud

Kasulik olemine mai 11, 2012

Posted by Fuusik in Arutlused, Õpetamine, Elu.
add a comment

Inimene peab olema kasulik. Olen kuulnud mitmeid lugusid sellest, kuidas vanad inimesed elavad täpselt nii kaua, kui nad tunnevad end kasulikuna. Kahjuks ei meenu antud hetkel ükski konkreetne. Tüüpiline, kas pole. Igatahes inimene pingutab täpselt nii palju ja nii kaua kui ta tunneb, et on vaja. See on lausa müstiline, milleks kõigeks inimene on võimeline, kui ta tunneb, et see, mis ta teeb, on vajalik. Olgu kas või ainult enda jaoks. Näiteks on vaja endale tõestada midagi, püüelda isikliku rekordini või siis ka ülemaailmse rekordini. See on motivatsioon, mis on elu alus.

Täna sai lõpuks pea kolm kuud tagasi alustatud töö lõpuni viidud. Siinne aed sai korda tehtud. Kõik umbrohi välja kistud, kivid välja roogitud, muld kobestatud ja isegi lilleseemned maha külvatud. Vaatepilt on imeline. Muudatus lausa müstiline. Kahjuks unustasin teha pilti enne ja pärast. Pärast saan veel teha, näiteks homme hommikul kell 8:20 kui Siljaga bussi peale jookseme, et minna Londonisse minu sünnipäeva tähistama. Mulle meeldivad enne ja pärast pildid ja ka protsessi pildid. Eriti meeldib mulle pärast käia vaatamas oma kätetööd. Tänane töö võttis ainult natuke üle nelja tunni aega, aga muudatus, mis selle nelja tunniga tekkis, on meeldiv. Tore on näha oma töö tulemust nii ilmselgelt. Seda, milline oli minu mõju õpilastele ei pruugi ma kunagi täpselt teada. Inimesed ei ole, kuigi head tagasiside andjad, sest tagasiside sõltub tihti inimesest, kellele seda antakse, kuidas seda antakse (paberil, internetis, anonüümselt või mitte anonüümselt jne), ja andja tujust ning ka tema iseloomust. Ühesõnaga ei saa inimeste hinnang olla kunagi objektiivne. Seepärast tahangi arvutipõhisele õppele üle minna.

Olin täna kasulik mitte ei võtnud lihtsalt ruumi ja plaanin ka edaspidi olla, suurendades interneti kasulikkust nii et kunagi saaksid kõik, kes on füüsikast rohkem huvitatud seda meeldivalt, pingevabalt, kaasahaaravalt ja mõnusalt oma tugitoolist omandada. Vähem stressi õpilastel=vähem stressi õpetajatel=palju vähem stressi ühiskonnas. Eesmärk on ju hariduse omandamine, mitte hindamine. Hindamine on tagasiside vahend, aga mulle tundub, et tihti unustatakse see ära ja hindamisest saab karistus- ja preemiasüsteem. Inimestel on mingi vajadus pingeridu luua ja hindamine on üks vahend selle tegemiseks. Loodusseadused ju ei luba, et kõik oleks sama tasemega. Gaussikõver peab igalpool kehtima. Lisaks on õpetaja ikkagi inimene ja inimene ei saa olla objektiivne, kuigi ma endale kogu aeg korrutasin seda varemalt. Seepärast pole hindamine kunagi õiglane, aga oma kätetööd on tore vaadata, ükskõik, mis hinnang sellele antakse. Oluline on, et sa oleks vaeva näinud, kasulik olnud ja oma eesmärgi täitnud. Tehtud.

Enne

%d bloggers like this: